Üheskoos tules ja tuules

Kui nelipühapäev kätte jõudis, olid nad kõik koos ühes paigas. Ja äkitselt tuli taevast kohin, otsekui tugev tuul oleks puhunud, ja täitis kogu koja, kus nad istusid. Ja nad nägid otsekui hargnevaid tulekeeli, mis laskusid iga üksiku peale nende seas. Ja nad kõik täideti Püha Vaimuga ning hakkasid rääkima teisi keeli, nõnda nagu Vaim neile andis rääkida. Jeruusalemmas oli aga elamas juute, vagasid mehi kõigi rahvaste keskelt, kes on taeva all. Kui nüüd see hääl kostis, tuli kokku nende kogukond, ja kõiki valdas hämmastus, sest igaüks kuulis räägitavat oma murret. Nad jahmusid ja panid imeks, öeldes: „Ennäe, eks need kõik, kes räägivad, ole galilealased? Kuidas siis meist igaüks kuuleb oma sünnimaa murret? Meie, partlased ja meedlased ja eelamlased ja kes me elame Mesopotaamia-, Juuda- ja Kappadookiamaal, Pontoses ja Aasias, Früügias ja Pamfüülias, Egiptuses ja Liibüa maades Küreene pool, ja siia elama asunud roomlased, juudid ja nende usku pöördunud kreetalased ja araablased – kuidas me kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju?” Nad kõik olid jahmunud ja kahevahel ning ütlesid üksteisele: „Mis see küll peab olema?” Mõned aga ütlesid pilgates: „Nad on täis magusat veini!”

Apostlite teod 2:1–13

On varane hommik, päike pole veel tõusnud, kui üks ema avab vaikselt oma lapse toa ukse ning hiilib sisse. Ta paneb väikese lillekimbu lauanurgale ning kõnnib voodi juurde. Laps magab veel ja ema vaatleb tema rahulikku nägu. Siis tõstab ta tekinurga ning poeb uinuja kõrvale voodisse, võtab ta kaissu ja hakkab lapse pead silitades vaikselt sosistama.

Ta jutustab päevast, mil ta sündis. Milline oli ilm, kuidas kodust haiglasse mindi, missugused inimesed olid arst ja ämmaemand, kellega koos ta sündi koges, mis oli rõõmus, mis hirmus, missugused olid esimesed pisikesed riided ning kui tillukesed tundusid sokid ja mähkmekesed. Ema jutustab ja teab, et ta laps ei maga enam, vaid kuulab juba tuttavat juttu.

See on aastaid olnud tavaks, et oma sünnipäeva hommikul kuuleb laps, olgu ta suur või pisem, oma ema süles tukastades jutustust oma esimesest sünnipäevast. Muidugi ei räägi ema kõigest. Tema lugu on aastatega poleeritud, iga kord lisandub uusi mõtteid ja fakte, mida kasvav laps mõistab, aga põhiline jääb samaks: „Sinu sündimine oli ime. Küll natuke raske ja täis üllatusi, aga ma väga ootasin sind, armastan sind ja rõõmustan iga päev sellest, et sa sündisid meie perre.”

Minu jaoks on nelipüha loos samasugune tunne. Selles on lõpmatult soojust ja turvalisust, kuigi sündmused on täis ootamatusi ja võimatutki. Üldmõte on siiski üks: Jumal on oma lastele andnud uue hingamise, elutule ja uutmoodi sideme kogu looduga. Ja see kõik on väga hea, isegi kui kõrvalseisjad alati toimuvat ei mõista.

On tähelepanuväärne, et sündmuse kirjeldaja alustab lugu sõnadega „nad olid koos”. Kirik sai eluvaimu seal, kui oldi koos, kõigist erinevustest hoolimata. Mida nad seal üheskoos tegid? Seda meile ei öelda, ehkki oleme harjunud mõttega, et nad olid palves ja ootuses. See polegi tähtis, sest kirik ei sündinud inimese tegevusest. See oli Jumala tegu oma laste, oma rahva juures. Samamoodi nagu loomisloos puhub Jumal inimestesse oma elavat vaimu ja inimestest saab uus loodu – kirik.

Jumal tuleb oma rahva juurde liikuma paneva väega: tuulekohina ja tuleleekidega, ning paneb nende suud rääkima teisi keelemurdeid. Piiblilugudes on tuul ja tuli mitmel korral tähistanud Jumala ligiolu ja elu. Seal, kus Jumal on inimese ligi, hakkab midagi muutuma: hirmust saab vabadus, sihitus saab selguseks, vaikimine muutub valjuhäälseks tunnistuseks.

Needsamad jüngrid, kes vaid mõned nädalad varem olid valmis taas oma igapäeva juurde tagasi pöörduma, kes olid hirmunult kinniste uste taga peidus, kes olid laiali põgenenud ja Jeesust salanud, seisid nüüd Jumala suurtest asjadest kõneledes teiste rahvaste ees. Nad olid Jumala Vaimuga täidetud mitte oma täiuslikkuse, tarkuse või suure usu pärast, vaid seetõttu, et nad olid koos, et nad uskusid ülestõusnud Jeesuse tõotust ja et Jumalal oli just neid vaja.

Nelipüha ime ei olnud vaid tules ja tuules. Jüngrid hakkasid rääkima eri keeltes ja nende sõnumist saadi aru. Kui Paabeli torni loos hakkasid inimesed torni ehitades oma jõu ja nõuga taeva poole tungima ja Jumal pidi nende rumalat indu lahutama keeli segades ning vastastikust arusaamist tuhmistades, siis nelipühal parandab Jumal arusaamatuse kuristiku inimeste vahel. Evangeeliumi sõnum ei ole vaid ühele rahvale või kultuurile: see võib puudutada igaühe mõistust ja südant just talle arusaadaval moel.

Kokku tulnud Jeruusalemma rahvas ei saanud küll toimuvast kohe aru ja nad hämmastusid ning jahmusid. Eks Jumalaga kohtumine olegi ootamatu ja üllatav ning selleks ei ole võimalik end päriselt ette valmistada. Meie reaktsioonist oleneb, mida see meile tähendab. Kas märkame, et meie ette laotatakse kingina midagi suurt ja imelist või kaitseme end iroonia ja kohatu naljaga?

Sünnipäev on kõigil vaid üks kord aastas. Nelipüha lugu loetakse meie kirikuis tavaliselt vaid üks kord kirikuaasta jooksul. Ometi kõlavad Jumala sõnumid ikka ja jälle seal, kus kirikuna koos ollakse. „Ma olen sind armastanud, ma olen sind lunastanud, sa oled minu oma. Te olete osaduseks kokku loodud, olge siis üksteist armastades koos. Ma olen kinkinud teile turvalise ruumi, Kristuse ihu, millest mu väge ammutada, aga minge välja ja rääkige sellest kõikjal. Mina, rahu Jumal, olen teiega.”

Sünnipäevaks tahaks ikka soovida „Palju õnne!”. Aga mida soovida õnnistuse allikale? Palugem, et Issand kannaks ja hoiaks oma kirikut, et armastuse ja lepituse sõnum kõlaks vabastavalt ja julgelt iga ristiinimese sõnas ja teos ning et elava Jumala ligiolu ikka üllataks ja hämmastaks nii sees- kui väljasolijaid.  

Aamen.

Kristi Sääsk

Koeru koguduse õpetaja