Jumal ei võta oma sõnu ja lubadusi tagasi

Ma räägin tõtt Kristuses, ma ei valeta, minu kaastunnistaja on mu südametunnistus Pühas Vaimus, et mul on suur kurbus ja südamel lakkamatu valu, sest ma sooviksin pigem ise olla neetud ja Kristusest lahutatud oma vendade heaks, kes on mu veresugulased, kes on iisraellased, kelle päralt on lapseõigus ja kirkus ja lepingud ja seadustik ja jumalateenistus ja tõotused, kelle päralt on esiisad ja kelle seast Kristus on ihu poolest. Jumal, kes on üle kõige, olgu kiidetud igavesti! Aamen. Aga see pole nõnda, et Jumala sõna oleks läinud tühja. Ei ole ju need kõik, kes pärinevad Iisraelist, veel Iisrael, ega ole kõik Aabrahami lapsed sellepärast, et nad on tema järglased, vaid on öeldud: «Sinu sugu loetakse Iisakist!»
Mis me siis ütleme? Kas Jumala juures on ebaõiglust? Mitte sugugi! Ta ju ütleb Moosesele: «Ma halastan, kellele ma halastan, ja heidan armu, kellele ma heidan armu.» Nõnda siis ei sõltu see inimese tahtest ega pingutusest, vaid Jumalast, kes halastab.
Rm 9:1-8,14-16

11. nelipühajärgset pühapäeva nimetatakse Iisraeli pühapäevaks. Iisrael on väga omapärane maa. Sinna on tulnud kord Mooses oma rahva ja käsulaudadega. Vaadanud eemalt tõotatud maad. Seal on vanad prohvetid kõndinud ja kuulutanud Jumala sõna. Ka verised sõjad ja rahva kannatused ei ole võõrad. Läbi aastatuhandete on see maa olnud ihaldatud paik. Tõotatud maa rahvas on olnud pidevalt Jumalale valulapseks. Sealt tulevadki paljud hädad, mida inimesel tuleb kanda.
Apostel Paulusel on sellepärast sügav valu südames. Ta on valmis loobuma kõigest, et suguvennad tunneksid taas ära Jumala isaliku armastuse ja lunastuse, mis on Jeesuses Kristuses. Väga karmid on sõnad, mida ta valu ja ahastusega ütleb: «Ma oleksin ise äraneetud oma suguvendade heaks.»
Apostlil on imekspandav usk, jumalakartus ja Kristuse tunnetus. See sügav äratundmine ja igatsus Jumala tõotuste järele ajab teda pidevalt taga. Nii kuulutab ta evangeeliumi Jeesusest sünagoogides, tänavanurkadel ja kodudes. Paulus on väsimatu.
Aga vähe on neid, kes sõnumi Jeesusest kui lunastajast vastu võtsid. Nad ei tundnud ära oma kutsumise ja lepituse aega. Sellepärast on Iisraeli rahvas pidanud ka palju kannatama. Aastasadu on nad elanud võõrastena võõral maal. Aga kõigele vaatamata ei ole Jumal neid unustanud.
Tõotused püsivad, sest Jumal ei võta oma sõnu ja lubadusi tagasi. Tema sõna püsib ja Tema tahet ei murra keegi. Igal asjal on oma aeg. Rasked ajad on need, kui taevas on suletud ja Jumal vaikib. Rõõmsam aeg on armuaeg. Mitte ainult äravalitud rahvale, aga ka meile. Kõik oleme ju seotud sõnakuulmatuse külge ja leiame oma lunastuse Jeesuses Kristuses, olenemata sellest, mis rahvusest oleme.
Kui me räägime Vana Testamendi jumalarahva paadumusest, ei saa me mööda tõsiasjast, et samamoodi paadunud on suurem osa kristlaskonnast. Ühtmoodi sõnakuulmatud on mõlemad. Me võime end lugeda heade kristlaste hulka, aga samas oleme kui suikunud neitsid, kellel ei ole õli lambis. Meilgi tuleb valvata seda aega, kui Jumal armu annab.
Kurb on tõdeda, kuidas meie koguduste liikmeskond väheneb. Vaatamata sellele, et paljud meie kiriku töötegijad astuvad igal pühapäeval kantslisse või kõnetooli evangeeliumi kuulutama, ei paku see võlu. Jumala teenimine on vahetatud mammona vastu. Jumala armust ei teata tihtilugu midagi, küll aga tuntakse huvi pangaarve suuruse üle.
Tänast kirjakohta lugedes esitasin endale küsimuse: «Kas minul on valu südames oma rahva pärast nagu apostel Paulusel?» Pean ausalt tunnistama, et vist mitte. Aga kajama jäi siiski mõte – mida mina saaksin teha oma vendade heaks. Andku Jumal meile häid mõtteid ja palju armu.
Jaan Jaani,
Keila koguduse õpetaja