Kellele kuulub vabadus?

„Ja Jeesuse juurde läkitati mõned variserid ja Heroodese mehed, et teda mõnest sõnast kinni püüda. Ja need tulid ning ütlesid talle: „Õpetaja, me teame, et sa oled tõemeelne ega hooli kellestki, sest sa ei vaata inimese isikule, vaid õpetad Jumala teed tõepäraselt. Kas keisrile peab andma pearaha või ei? Kas anname või ei anna?” Aga Jeesus, teades nende silmakirjalikkust, ütles neile: „Miks te mind kiusate? Tooge mulle teenar näha!” Nemad tõidki, ja ta ütles neile: „Kelle pilt ja kiri sellel on?” Nad ütlesid talle: „Keisri.” Aga Jeesus ütles neile: „Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!” Ja nad imetlesid teda.“

Markuse 12:13–17

Tänases evangeeliumikirjakohas on tähelepanu keskmes üks väike münt – maksuraha, mida rahvas pidi tasuma võimulolijatele. Juudi rahvale ei meeldinud see juba seetõttu, et maksu ei kogunud oma riigi ega oma kuningas. Meie tänases mõttes kogus seda okupatsioonivõim – Rooma impeerium ja keiser.

Maksud kütavad kirgi igal ajastul ja mis tahes võimu või valitsuse päevil. Maksuküsimuses võib rahva üksmeel sündida kiiremini kui paljudes muudes pikkades ühiskondlikes aruteludes, sest peaaegu kõik leiavad, et makse võiks olla vähem. Jeesuse juurde tulnud variserid ja Heroodese mehed ei soovinud aga arutada riigieelarvet. Nad tahtsid Jeesust lõksu püüda või kiusata, nagu Jeesus ise nende tegu nimetas. Kui Jeesus pooldab maksu, võib teda süüdistada okupatsioonivõimu toetamises. Kui ta on maksu tasumise vastu, saab temast Rooma riigi vastane. Mõlemad vastused oleksid seadnud Jeesusele lõksu – ühega oleks kaasnenud rahva meelepaha, teisega võimude ebasoovitav tähelepanu.

Jeesus palub näidata teenarit ning küsib: „Kelle pilt ja kiri sellel on?” Nad ütlesid talle: „Keisri.” Aga Jeesus ütles neile: „Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!” (Mk 12:16-17) Selle vastusega ei jaota Jeesus igapäevaelu kaheks üksteisest eraldatud osaks, millest üks kuulub riigile ja teine Jumalale. Jeesus seab hoopis piiri keisri võimule. Münt võib ju kanda keisri pilti, kuid Jumala näo järgi looduna inimene kannab Looja nägu. Keiser võis tookord – ja meie armas riik võib täna – õigusega oodata meilt maksude tasumist, seaduskuulekust, kodanikukohuste täitmist ja osalemist ühiskondlikus elus. Kuid inimese südametunnistus, tema väärikus ja hing ei ole ühegi valitseja omand. Need kuuluvad Jumalale.

Just siin avanebki mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse sügavam sisu. Meie riiklik iseseisvus ja vabadus on hindamatu väärtusega. Meil on oma põhiseadus, oma parlament, oma piirid, oma keel ja õigus ise otsustada. Selle vabaduse taastasid 35 aasta eest inimesed, kes tegid äreval ja ebakindlal 20. augusti õhtutunnil julge otsuse ning hääletasid Eesti iseseisvuse poolt. Täna täname Jumalale kõigi eest, kes selle julge otsuse tegid. Samuti mälestame ka kõiki neid tollaseid otsustajaid, kes on jõudnud juba ajast igavikku.

Ometi ei ammenda riiklik iseseisvus veel vabaduse kogu sisu. Vabadus ei tähenda ainult keisri või riigikorra vahetamist, uue raha käibele tulekut ega oma riiklike institutsioonide ja asutuste loomist. Vabadusega kaasneb küsimus, mida peame ikka ja jälle endilt küsima: Kellele vabadus kuulub? Kas riigile? Kuulub vabadus rahvale? Või on iseseisvus ühe riigile sama, mis elu inimesele? Iseseisvus on Jumala and, mida me peame hoidma hellalt ja kasutama vastutustundlikult. Me aruteleme vahel inimelu pühaduse üle ja õpetame seda oma lastele koolis. Kas võiksime oma iseseisvust vaadata sarnaselt? Iseseisvus ei ole kellegi suva järgi võtta ega anda, mistõttu tuleb meil seda hoida hellalt ja aupaklikult. 

Kolmkümmend viis aastat on veidi rohkem kui ühe põlvkonna pikkus. Eesti elu suunavad täna üha enam inimesed, kelle jaoks Nõukogude okupatsiooni ebainimlikkus ja absurdsus ei ole isiklik mälestus, vaid peatükk koolis läbitud ajalookursusest. Varasematele põlvkondadele oli 35 aasta eest taastatud iseseisvus miski, mis saadi tagasi. Noorematele on see vabadus olnud loomulik osa elust, millest ei peagi enam eraldi kõnelema. Need erinevad arusaamad vabadusest kujundavad meie tänaseid otsuseid ja kõlavad kaasa avalikes aruteludes.

Me ei saa noorematelt eeldada mälestusi ajast, milles nad ise ei elanud. Küll aga lasub vanemal põlvkonnal vastutus pärandada igale järgnevale põlvkonnale mälu ja anda õigel ajal üle iseseisvuse hoidmise vastutus. Vanem põlvkond peab omakorda tähelepanelikult kuulama neid, kelle jaoks vabadus tähendab iseenesestmõistetavat õigust esitada küsimusi, seada kahtluse alla varasemaid tõdemusi ja hinnanguid, suhtuda kriitiliselt sellesse, mida peetakse iseenesestmõistetavaks. Vabadus tähendab ka seda, et igal uuel põlvkonnal on õigus teha teisiti kui varasemad tegid. Kui üks põlvkond teab oma kogemusest, kui kergesti võib vabadus käest libiseda ja kaduda, siis järgmine sugupõlv tuletab meelde, et vabadust ei ole mõtet hoida ega saagi hoida klaasi taga nagu muuseumieset. Vabadust, nagu ka elu, tuleb kasutada ja elada. Kui austame esivanemate pärandit, hoiame oma keelt ja kultuuri ning tunnistame tänuga Looja suurust ja vägevust, elame oma iseseisvuse vääriliselt.

Hommikusel lipuheiskamisel ütlesin, et selle lipu kangasse on kootud meie rahva valu ja selle lehvimisse meie rõõm. Iga põlvkond koob sellesse oma rea. Küsimus on, kas meie kootud rida seob või harutab, lepitab või vastandab, kasvatab usaldust või nõrgestab seda.

See küsimus seisab ka meie ees, kui valmistume valima Eestile järgmist presidenti. Homsest saab ametlikult seada üles kandidaate. Kas valimissedelile jääb lõpuks üksainus või mitu nime, ei ole iseenesest määrav. Igal juhul tuleb vastata küsimusele, kuidas valitu oma ametit mõistab. Presidendi tugevus, nagu iga teisegi juhi oma, avaldub esmalt tarkuses kuulata, julguses lepitada ja sisemises vabaduses teenida ka neid, kes mõtlevad teisiti ega nõustu temaga. Apostel Jaakobus tuletab meile meelde: „Aga ülalt pärinev tarkus on esmalt puhas, siis rahumeelne, leebe, kuulekas, tulvil halastust ja häid vilju, erapooletu, teeskluseta.“ (Jk 3:17)

Ka kuningas Saalomon ei palunud Jumalalt kõigepealt rikkust, au ega pikka iga, vaid tarkust, et teenida talle usaldatud rahvast. Seda tarkust vajab iga president, valitsus ja parlament. Seda vajame kirikute juhtide ja liikmetena ka meie. Eesti Kirikute Nõukogu ei ole loodud selleks, et kümne liikmeskiriku juhid poseeriksid aeg-ajalt üheskoos mõnel avalikul fotol. Meie ühine kutsumus on teenida kogu Eesti rahvast, sealhulgas taotleda rahu, kaitsta inimväärikust, toetada nõrgemaid, kasvatada usaldust üksteise vastu, ja mis kõige tähtsam, tunnistada Kristusest mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega. Oikumeenia muutub usutavaks alles siis, kui ühine palve muutub ühiseks teenimiseks usus ja armastuses.

Iga vaba riik vajab riigikaitset, häid liitlasi ja mõttekaaslasi, õiglast maksukorraldust, toimivaid koole ja haiglaid, turvalisi teid ja hoolivat ühiskonda. Keisri oma tulebki keisrile anda. Aga ükski eelarverida ei asenda usaldust, ükski seadus ei sunni armastama ning ükski amet ei pane inimest iseenesest teistest hoolima.

Jeesus ütles neile: „Keisri oma andke keisrile tagasi ja Jumala oma Jumalale!” Jumalale ei anta ainult seda osa, mis keisrist üle jääb. Jumalale anname iseenda, sest me oleme jumalanäolised. Inimeses, kes armastab Jumalat ja ligimest nagu iseennast, peegeldub Jumala pale. See jumalanäolisus peab saama nähtavaks meie otsustes ja vastutuses ning jõudma igasse kodusse ja kogukonda, kirikusse ja ühiskonda. Meie vabadus ei püsi ainult sellel, et 35 aastat tagasi tehti õige otsus. Eesti iseseisvus püsib siis, kui teeme ka täna õigeid otsuseid, toetudes Jumala sõnale, kristlikele väärtustele ja südametunnistusele. Kasutagem vabadust, paludes Jumalalt tarkust, et me ei annaks keisrile seda, mis kuulub Jumalale, ega jätaks Jumalale andmata seda, mis kuulub Talle – iseennast. Aamen

Urmas Viilma

EELK peapiiskop, Eesti Kirikute Nõukogu president

---

Jutlus on peetud 20. augustil Tallinna Piiskoplikus Toomkirikus taasiseseisvumise 35. aastapäeva oikumeenilisel tänujumalateenistusel.