Anda sisu Jeesuse sõnadele

Lk 17:11–19
Inimese parim anne on mäletada ja seejärel unustada. See on imepeen mehhanism, mis talletab mõne asja nii sügavalt mällu, et need mõjutavad meid tahes-tahtmata kogu aeg. Teisest küljest kustutab sama mehhanism mälust me püsima jäämise nimel ära hetked ja olud, mis on nõnda valusad ja meid lõhkuvad ja kuulutab me mälu jaoks olematuteks.
Elu liiga järsk muudatus ja sellega kohanemine nõuab tihtipeale lõivuks eelneva unustamise. Kas suudab ükski keha ja hing lõpuni tunnetada, kuidas ta elav on ja mille on kaotanud? Kui Jumal lõi inimese oma näo järgi, kas just siis selline kuju peabki endas varjatuna kandma jumalikku ka kõige raskemas ja valusamas ajas? Kas julgeme tervitada hommikut, kui see on sama tuhm ja tühi kui loendamatud eelnevad?
Oleme unustamas ka oma sõltuvust Jumalast. Kas oskame tänada hommikukiirte valguses Jumalat oma värskenenud meele pärast või veel hommikukargel tänaval vastutuleva inimese pärast? Kas oleme märganud, mida mõtleme, kui oleme külmetusest saanud nohu või avastanud oma rahakotist haigutava tühjuse?
Kui kergesti oleme valmis loobuma oma unistustest ja hüvedest, mis tunduvad meile loomulikud ja juskui välja teenitud. Kui palju on olnud tegelikult kordi, kui südamest tulevad sõnad: «Jumal on andnud ja Jumal on võtnud – kiidetud olgu Issand!»
Püha Franciscus ütleb oma päikeselaulus: «Kiidetud ole Sina, mu Issand, meie venna tuule kaudu ja õhu, pilvede, ilma kaudu, olgu see selge või sünge, …, kiidetud ole Sina, mu Issand, nende kaudu, kes andeks annavad armastusest Sinu vastu ja kannatlikult taluvad haigust ja raskusi.»
Tänulikkus on oskus mäletada ja anda oma hinnang – see on oskus märgata ja väärtustada endas ning ümberringi toimuvat. Meis kõigis on peidus sisemine õiglustunne, mis ütleb, et meil on õigus elada paremat elu ka kõige väiksemates asjades.
Nõndasamuti oli ka nende üheksaga, kes olid haigusest tervenenud. Nende jaoks oli loomulik, et nad said tagasi pöörduda ühiskonda ja nad võeti taas vastu. Ehk küsisid nad oma mõtteis, miks neid saadeti preestri juurde end näitama. Ehk tõesti oli tegu mingi koleda eksituse või `halva unenäoga’ ja nüüd on taas kõik endine ning mees, kes kõndis Samaaria ja Galilea vahelt vastu, lihtsalt märkas seda.
Pidalitõbine oli hüljatud ja maha jäetud kõigi poolt, ta pidi loobuma kõigist hüvedest, mida oli saanud sünnipärase õigusega või oli oma töö ja andekusega teeninud.
«Aga üks nende seast, nähes, et ta oli paranenud, tuli tagasi Jumalat valju häälega ülistades ja langes silmili maha Jeesuse ette teda tänades.» Mu mõtted jooksevad seda salmi lugedes hoopis Eestimaa kogudustele, kui vaatame, palju inimesi on leeritatud, ristitud ja kogudustega seotud olnud. Kui paljud neist tulevad tagasi, kui on tundnud Jumala lähedalolu. Kas paratamatult ei lange me mõtted neile, kes pole tagasi tulnud ja kui vähe me pöörame tähelepanu sellele ühele kümnest. Üks Hiina vanasõna ütleb, et parem on süüdata kas või üks küünal kui needa pimedust.
Kas oleme valmis vastu võtma ja pühenduma sellele ühele või kurdame vaid, kui vähe inimesi tuleb kirikusse. On meil anda tööd ja rakendust palujale? Kas suudame teda koolitada ja leida kiriku juures tema annetele kohta? Kui ei oska hinnata ühte, mida siis peale hakata kümnega?
Kas meie sõnadel ja kuulutusel on tähendus ja kas suudame me anda sisu Jeesuse sõnadele «Sinu usk on sind päästnud!»? Ehk toimivadki Jumala imed märkamatult ja vaid mõni üksik tabab neid, aga kristlastena oleme kutsutud teenima kõiki, ilma et seda märgataksegi. Jeesus õpetas ja kuulutas ju tuhandetele, kuid ta jüngriteks said vaid üksikud.
Tema usk jüngritesse viis sõnumi kõikjale. On meil usku ka kõige väiksemasse ja lihtsamasse? Blais Pascal arutleb oma «Mõtetes»: «Mu käed on väsinud ja mu huuled kinni pitseeritud; olen sunniviisiliselt kinni süü ja süütuse kahevõitluses ja ma ei ole vaba; ma olen kõvasti kinni ja olen nõnda tehtud, et ei saa uskuda. Mida Sa tahad siis, et ma teeksin?» – «See on õige, aga viimaks pea meeles, kui sa oled võimetu uskuma, siis on see su kannatusest – vihast, kui ka põhjused ajendavad sind uskuma, ei suuda sa seda. Ära keskendu siis mitte enda veenmisele, otsides tõestusi Jumala olemasolust, vaid vähenda oma kannatusi.»
Aamen.
Arho Tuhkru,
Põltsamaa koguduse õpetaja