Inimese poeg saab kirgastatud

Matteuse 17:1-9
See, mis sünnib täna, on otseselt või kaudselt seotud eilse ja üleeilsega ning omab otsest või kaudset mõju homsele päevale. Asjad ja sündmused on omavahel seotud _ nõnda ka Jeesuse elus.
Kuigi meie tänane kirjakoht kõneleb konkreetsest sündmusest ühel mäel, tasub esmalt heita pilk ettepoole. Kõik sünoptilised evangeeliumid ehk siis Matteus, Markus ja Luukas on üksmeelsed selles, et enne kirgastamissündmust hakkas Jeesus kuulutama ette oma minekut Jeruusalemma, oma eelseisvaid kannatusi, ristisurma ja ülestõusmist.
Peetrus ei suutnud sellist juttu kuulata. Ta protesteeris selle vastu, ta reageeris otsekui laps, kes ei taha tunnistada, et temagi vanemad vananevad ja surevad kord. Ta käitus nagu kestahes meie seast, kellele öeldakse, et temale armas inimene on ohus või surmavalt haige. Jeesuse vastus Peetrusele oli karm: «Tagane, vastupanija! Sa oled mulle kiusatuseks, sest sa ei mõtle Jumala, vaid inimeste viisil!» (Mt 16:23) Ning Ta kõneles sellest, et Tema järel saab käia vaid ennast salates ja oma risti kandes, Tema pärast oma elu kaotades.
Läks mööda kuus päeva ja Jeesus tõusis ühele mäele üksindusse, võttes enesega ühes Jaakobuse, Johannese ning sellesama tormaka Peetruse. Selles minekus polnud midagi erakorralist, nõnda oli Jeesus varemgi rahvahulkadest eemale, vaikusesse palvetama tõmbunud.
Seekord sündis aga midagi erilist, midagi sellist, mida inimese tavakogemust väljendavad sõnad kirjeldada ei suuda. Sestap kõnelevad evangeeliumid Jeesuse palgesärast ja rõivaste helendamisest erevalgena, niisugusena, milliseks ei suuda neid valgendada ükski maapealne vanutaja.
Ütleme, et selle sündmuse käigus Jeesus muudeti või kirgastati. Ta sai osa jumalikust kirkusest, ja nõnda nagu Jeesuse ristimisloos, tunnistas ka seekord taevane hääl Ta Jumala Pojaks, kellest Isal on hea meel. Jeesuse kõrvale ilmusid ka Eelija ja Mooses _ Jumal laskis kahel Vana Testamendi suurkujul astuda nähtamatust maailmast tagasi nähtavasse, et nad võiksid kõneleda Jeesusega.
Eks ole igaüks meist tahtnud peatada mõnd eriliselt helget hetke oma elus, oleme igatsenud, et võiksime sellest kinni haarata ja mingilgi moel talletada _ ning juba selles õnneviivus adume, et kui see möödub, tuleb peagi taas rahutust ja muret.
Ka hetk seal mäel oli jüngrite silmis uskumatult kaunis ja püha, selline, mille puhul tahaks öelda: «Peatu, aeg, ja püsi paigal!» Pärast Jeesuse süngena mõjuvaid jutte eelseisvast kannatamisest ja surmast oli toimuv palsamiks jüngrite hingele. Nüüd oli neil tõeliselt hea olla: lõpuks ometi oli Jeesus väärikas seltskonnas, polnud sekeldusi ega ohte, võis vaid ammulisui vaadata seda kirkusesära.
Küllap oled kogenud, kuivõrd hea on viibida tarkuse ja pühadusega täidetud inimeste seltsis, neid kuulata, püüda haarata kõike _ sõnu, žeste, kogu atmosfääri. Jüngrid seisid silmitsi kolme püha mehega, ja mõistagi tahtis Peetrus, et see kõik nõnda jääks. Oma aupaklikkuses ja teenimisvalmiduses oli ta varmas püstitama lehtmajakest igaühele neist. See olukord, see seltskond, aupaiste ja pühadus olid kohased tema Issandale, mitte aga mõtted kannatusest ja surmast!
Näib aga, et Peetrus ei märganud, millest need kolm püha meest õieti kõnelesid. Ka evangelist Matteus ei kirjuta sellest, lugejal jääb mulje, et ehk vahetati seal isekeskis kõrgeid jumalikke tarkusi. Evangelist Luukas seevastu teab öelda, et «kirkuses ilmudes rääkisid nad tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia». (Lk 9:31) Nad kõnelesid Jeesuse alandavast ja piinarikkast ristilöömisest ja surmast. See oligi jumaliku tarkuse jutt, millest kõneldi keset kirkusesära.
Sõnum ristist on inimliku mõtlemise ja nõnda ka Peetruse jaoks narrus ning jõledus. Jumala Poja koht peaks olema kõrguses ja kirkuses. Jumalal ei sobi alanduda lihasse, elada siin meie seas ja siis ristil surra. Aga just selline, sootuks erinev inimeste omast, on Jumala tarkus. Just sellepärast ei saanud Jeesus jüngritega mäele jääda.
Mis sai siis, kui nad olid tagasi pöördunud? Jeesus läks taas rahva hulka, taas tuldi Tema juurde ja Ta tervendas langetõbise poisi. Pühade seltskonnast, rahust ja turvalisusest tuli Ta jälle patuste, vigaste ja vaevatute sekka. Kui Jeesus oleks jäänud mäele nautlema, oleks meie sinuga surmalapsed. Meil poleks mingit lootust ega pääsu. Me oleks Jumala viha all otsekui neetute sugu.
Jumal tuli Jeesuses inimeste sekka, et käia lõpuni alandusetee ja kanda ära meie patt. Ta suri madaluses, et Jumal võiks meid ülendada ja heldusega enese ligi tõmmata.
Kuid ega meiegi osaks pole jääda kõrgustesse pühade turvalist seltskonda nautima. Nii nagu Jumal oma Poja läkitas maailma, nii läkitab Jeesus meid rõhutute ja koormatute juurde, nende juurde, kel pole elu ega lootust. Sest meil on nende jaoks hea sõnum Jumalast, kes hoolib ja kel on meie kõigi jaoks tulevikku. Aamen.
Annika Sipos, Tartu Pauluse koguduse õpetaja kt