Rõõmusõnum kõigile

1Kr 9:16-23
Selle pühapäeva teema on Jumala kutse pidulauda. Seda näeme kõigist tekstidest. Aga näeme ka, et inimesed ei taha Jumala juurde tulla. Enamik inimesi tunneb Jumalat halvasti.
Ühed tunnevad Jumala ees hirmu ja püüavad seetõttu Teda vältida. Teised arvavad, et Jumal polegi püha ja lepib peaaegu kõigega, mida inimesed arvavad või teevad. Kolmandad kujutlevad Jumalat äärmiselt range isandana, kelle nõudmisi tuleb väga täpselt täita, et Tema soosingut võita.
Need arusaamad on aga karikatuurid. Puudub terve jumalakartus, mille juurde kuulub ühest küljest selge teadlikkus Jumala pühadusest ja täiuslikkusest, teisalt aga niisama selge teadlikkus Jumala armastusest ja soovist inimesi aidata. Just viimasest on täna jutt.
Juba prohvet Jesaja läbi kutsub Jumal inimesi enda juurde tungivalt, pakkudes tasuta parimat, mida Tal pakkuda on. Kuna inimesed ei reageeri, küsib Ta pettunult: Miks vaete [maksate] raha selle eest, mis ei ole leib, ja oma vaevatasu selle eest, mis ei toida? Kuulake mind hästi [hoolikalt], siis te saate süüa head ja kosutada ennast rammusate roogadega.
Jumala juttu aga ei kuula inimene tavaliselt hoolikalt, tal pole selleks aega ega huvi. Ta kardab, et kui ta Jumala juurde tuleb, saab ta orjastatud ja sunnitööle rakendatud. Seal tuleb kuuldavasti ennast salata ja Jumala tahtmist tegema hakata. Kindlam on Jumalast kaugemale hoida, mõtleb ta.
Et Jumala tee ja tahtmine võiks tuua vabaduse ja hingamise, ei mahu enamikule meist pähe. Ometi just seda tõotab Jeesus selle pühapäeva juhtsalmis kõigile vaevatuile ja koormatuile, neid enda juurde kutsudes.
Täpselt sama sõnum on ka evangeeliumis: kutse Jumala riiki on sisuliselt kutse suurele pidusöögile. Võibolla on see evangeeliumi sõnum paljudel meil tegelikult kõrvust mööda libisenud. Oleme ehk liiga takerdunud inimese patususse ja see on meie kõrvad evangeeliumi (rõõmusõnumi!) suhtes kurdiks teinud.
Jumala armu oleme mõistnud kui kurjategijale üsna vastumeelselt antud luba kuidagiviisi edasi eksisteerida (jälle karikatuur!). Et arm võiks tähendada hoopis pidusööki, Jumala rikkalikku abi ja õnnistust, sellele pole julgenud või taibanud mõeldagi.
Tulemus võib olla, et kuigi kuulutame pattudest lunastust, valitseb patt tegelikult edasi. Siis tuleb patule otsida põhjendusi ja õigustusi, kasvõi Piiblit ümber seletades. Pidulaud, vabadus ja rõõm on tundmatud.
Tänases epistlisõnas näeme Paulust, üht Jumala sulast evangeeliumi kuulutamas. Pärast Kristuse tundmaõppimist on ta pühendanud sellele kogu oma elu. Asi on seda väärt. Selleks on ta Jumala poolt kutsutud, see on tema töö.
Ta teab, kuidas inimesed evangeeliumi kuulutamisele reageerivad, mida mõtlevad ja kardavad. Ta on mõistnud: kõige õigem on inimesele läheneda sellel tasandil, mis on talle tuttav, kasutades tema sissejuurdunud mõtteviisi ja väljendeid, teisiti öeldes: talle mõistetavat keelt. See ei tähenda katset tuulelipuna kõigile meelepärases suunas pöörduda, vaid oskust kõiki mõista.
Paulus on inimestest sõltumatu, ta on Kristuse sulane. Aga inimeste «orjaks» hakkab ta selleks, et võimalikult paljud võiksid tema sõnumit võimalikult hästi mõista ja pidusöögikutse vastu võtta. Nii on ta juutidele nagu juut ja Seaduse-alune, kuigi ta tegelikult on jõudnud Seadusest hoopis kaugemale – Kristuseni.
Neile aga, kellele juutlus ja Seadus võõrad, oskab ta läheneda teisiti, nende «keeles». Ta mõistab ka nõrku ja oskab neid aidata. See on oluline oskus. Kergesti võib mõelda, et Jumala riik on ainult tugevatele «mägironijatele», kes suudavad ronida tippu, kus Jumal on ootamas ja võitjaid autasustamas, tulgu nad millist teed pidi tahes.
Aga Kristus tuli päästma pigem patuseid kui õigeid, pigem nõrku kui tugevaid, pigem haigeid kui terveid. Ta pakub pidusööki mitte preemiaks vähestele, vaid tasuta kõigile, isegi küürakatele ja jalututele. Eriti neile, kes «mägironimisest» vaevatud ja koormatud, ehk lootusegi kaotanud.
Kõigile, kes vaid nõustuvad tulema. Sellist evangeeliumi teistel kuulutajatel pole. Seda on Paulus mõistnud, sellepärast teeb ta oma tööd. Seda mõistes peame meiegi oma sõnumit kuulutama. Asi on seda väärt. Aamen.
Aare Kimmel, Rannamõisa koguduse õpetaja