Ühine eesõigus ja kohustus

Jeesus ütles: «Minu roog on see, et ma teen selle tahtmist, kes mu on läkitanud, ja lõpetan tema töö. Eks te ise ütle, et veel on neli kuud, ja siis tuleb lõikus? Vaata, mina ütlen teile: Tõstke silmad ja vaadake põlde: need on juba valged lõikuseks! Nüüd saab lõikaja palka ja kogub vilja igaveseks eluks, et niihästi külvaja kui lõikaja ühtlasi saaksid rõõmustada. Jah, siin on tõsi see ütlus: «Üks on, kes külvab, ja teine, kes lõikab.» Mina olen teid läkitanud lõikama seda, mille kallal teie pole vaeva näinud. Teised on näinud vaeva ja teie olete tulnud nende vaeva vilja lõikama.»
Jh 4: 34–38

Inimese elus on peale hingamise vähe neid asju, millega täiesti iseseisvalt hakkama saadakse. Seda paradoksaalsust näeme kõikjal, olgu siis tegemist ühiskonnas või kirikus toimuvaga. Johannese evangeeliumis tõdetakse: üks on, kes külvab, teine on, kes lõikab, ning Kristus on oma sõna kaudu toimuvas osaline.
Neil päevil, mil tähistame Eesti Vabariigi 93. aastapäeva, on paslik mõelda sellele, et ka rahvuslik enesemääramisõigus ja oma riigi loomine ei olnud üksikute võimekate isikute tegevuse tulemus, vaid paljude pühendunute ja mitmete sugupõlvede töö vili. Kollektiivne eesmärk eeldab ühist tahet ja ühiseid jõupingutusi. Jumala rahva jõudmine Egiptuse orjapõlvest tõotatud maale tähendas mitmete sugupõlvede teelolemist, sellel teekonnal eelnevate põlvede kogemustest ja vigadest õppimist ning õpitu meelespidamist.
Austria kunstnik Friedensreich Hundertwasser on hästi sõnastanud mineviku, oleviku ja tuleviku seose, öeldes, et kui me ei austa oma minevikku, kaotame tuleviku. Kui hävitame oma juured, ei saa me kasvada. Ehk siis kui me unustame oma ajaloo ja selle õppetunnid, on oht, et meie identiteet lahustub sekulariseerunud ja mitmekultuurilises maailmas.
Hiljutise küsitluse kohaselt leidsid rohkem kui pooled küsitletutest, et Eesti suur eesmärk on praegu rahvuse ja kultuuri säilitamine. Seejuures on ka kirikul ja igal selle liikmel oluline roll. Öelgu mittekristlased mida tahes, ei ole võimalik eitada fakti, et kristlusel on olnud oma roll Eesti kujunemisel selliseks, nagu me seda praegu näeme ja armastame. Nii nagu ei ole lõppenud Eesti kujundamine ja arendamine, ei ole lõppenud Kristuse kirikule antud ülesande tähtaeg – kirikul tuleb edasi anda sõnumit Kristusest, tehes seda ikka ja uuesti igale põlvkonnale. Ristiusk, olles moraalseks kompassiks ja suunanäitajaks, aitab kasvada Jumala ees ja kaasinimese suhtes vastutustundlikuks ning sel viisil arendada ka riiki, kus elame ja mille loomise eest võime esivanematele tänutundega mõelda.
20. veebruaril taasavati Peterburi Jaani kirik. Tegemist oli väga sümboolse sündmusega nii meie kiriku kui riigi jaoks. See jumalakoda on Eesti identiteedi, iseseisvuse, kultuuriloo ja luterliku kiriku omavahelist seost tähistav majakas, mis loodetavasti valgustab taas nii Peterburi eestlaskonda kui ka kõiki teisi, kelle jaoks on Eesti, selle riigi rahvas, keel ja identiteet olulised.
Pärast Kodu- ja Välis-Eesti luterliku kiriku ühtsuse taastamist kinnitava lepingu allkirjastamist köideti Peterburi Jaani kiriku taasavamisega kokku veel üks taasühendav köis, mis kunagi vägivaldselt puruks rebiti. Eesti taasloomine kestab, luterliku kiriku areng jätkub, töö jumalariigi põldudel ei saa otsa. Meie, kristlaste eesõigus ja kohustus on osaleda neis arengutes.
Kahe riigi – taevase ja maise – kodanikena on meile usaldatud ääretult palju: meile on võimaldatud ühendada maine ja taevane. See peaks meid muutma ühtaegu alandlikuks ja kohusetundlikuks kõige selle heaperemehelikul kasutamisel ja arendamisel, mis meie kätte on usaldatud. Et kirik on alati teeniv kirik, peab see olema oma rahva teenistuses.
Kerygma ja diakonia kuuluvad lahutamatult kokku. Nõnda on meie kui kristlaste eesõigus levitada evangeeliumi sõna, teo, isikliku eeskuju ja hoiakutega ning kodanikuna edendada meile antu piires oma riigi arengut. Need kaks kollektiivset ülesannet ei ole omavahel vastuolus, vaid täiendavad teineteist.
Professor Evald Saag on tabavalt tõdenud, et Jumala rahva valmistamine võtab ka Jumalal aega. Kõrberännak oli sihiteadlik teelolemine, selle jooksul kasvamine ja ettevalmistus kohale jõudmiseks. Oluline ei olnud mitte läbitud kilomeetrite arv, teekonna pikkus aastates ja inimpõlvedes, vaid see, mis sellel teekonnal toimus, mida rahvas selle käigus koges ja õppis.
Ennekõike aga see, milliseks kujunes teekonnal rahva suhe Jumalaga. Ei ole põhjust arvata, et see ka meie elus teisiti oleks – jumalariigi kodanike ja kaastöölistena Temast oma eluga tunnistust andes võime loota sellele armule, mis Tema rahvale nii siin- kui sealpool igaviku piiri on loodud. Jumala tahte täitmine ei ole üksnes kohustus, vaid, nagu kinnitab jutluse aluseks olev tekst, see toidab meid ka vaimselt. Aamen.

Kristel Engman,
mag, Lääne praostkonna vikaarõpetaja, diplomaat