Oodates Jumala riigi ilmsikssaamist

Nõnda ütleb Issand, Iisraeli kuningas, ja tema lunastaja, vägede Issand: Mina olen esimene ja viimane, ja ei ole muud Jumalat kui mina. Kes on minu sarnane? See hüüdku, jutustagu sellest ja kandku mulle ette! Sest ajast kui ma seadsin muistse rahva ja tulevased sündmused, jutustagu nad neile sellest, mis on tulemas. Ärge värisege ja ärge kartke! Kas ma ei ole sulle juba ammu kuulutanud ja teatavaks teinud? Teie olete mu tunnistajad. Kas on muud Jumalat kui mina? Ei, muud kaljut ei ole, mina küll ei tea!
Js 44:6–8

Puhtlooduslikult on Austraalias paljud asjad teistmoodi kui mujal. Metsavahel, heinamaadel ja mõnikord lausa tagaaias kohtad rõõmsa ilmega, tagajalgadel hüppavaid ja kõhupealses kukrus pisiperet kandvaid känguruid, nii linnas kui maal hakkab kõrva naeru lagistavate lindude – kookaburrade – vallatu lõkerdamine ning aastaaegade kulg on hoopis vastupidine sellele, millega oleme harjunud Eestis. Nõnda ongi siinmail taas kätte jõudnud suvi ja Kristuse tulemise ootuse aeg. Talvise pimeduse keskele jalga kinnitava valguse võimsast sümboolikast ei ole jälgegi, ent ega Kristus käigi aastaaegade või õhutemperatuuri järgi.
Tema on seesama eile, täna ja homme ning küllap võib igal ajal ja kõigis paigus enda ümber ringi vaadates leida midagi, mis meile kõige loodu Kuninga tulemisest kõneleb. Sydneys näiteks märgistavad advendiaja algust aedade ja parkide lillepeenardel massiliselt õitsele puhkenud lembeliiliad (Agapanthus – kreeka keeles agape armastus + anthos lill) – valged ja sinised armastuselilled, mis otsekui annaksid juba ette aimu, kes on see, kelle ilmsikssaamist me ootame ning milles seisneb valgus, mida Tulija toob.
Täiuslik armastus, nõnda kirjutab apostel Johannes, ajab hirmu välja. Ärge kartke! – see on sõnum, mis läbib pühakirja algusest lõpuni otsekui punase niidina. Kui Jumala ingel jõuluõhtul karjastele ilmus ja Õnnistegija sündi kuulutas, alustas ta sõnadega: «Ärge kartke!» Ka meie tänases kirjakohas kõneleb Issand sedasama: Ärge värisege ja ärge kartke. Mina olen esimene ja viimane. Ei ole muud Jumalat kui mina. Ei ole muud kaljut, millele toetuda.
Hirm, ladina keeles terror, on sügavalt inimlik kogemus. On öeldud, et ka julgus ei ole mitte hirmu puudumine, vaid selle ületamine. Niisiis on hirmul suur mõjuvõim ning see avaldub eri viisil – ta võib teha meist argpüksid või kangelased, muuta meid väiklaseks ja alatuks või vastupidi – suuremeelseks ja väärikaks. Võib-olla kardame me surra. Võib-olla kardame elada. Võib-olla kardame võõraid. Või ehk hoopis omasid. On neid, kes arvavad, et just hirmu ja ähvarduste teel saab panna teisi oma pilli järgi tantsima, ja on neid, kes ei näe ka heasoovlikkuses, viisakuses ja taktitundes mitte midagi muud kui nõrkuse ja kartuse avaldumist.
Kui Issand ütleb oma rahvale: ärge kartke!, siis tähendab see enamat kui lihtsalt julgustust mõnes ohtlikus olukorras. See on sõjakuulutus hirmu ülemvõimule meie elus. See tähendab, et hirmu jäine haare inimsüdamete ümber peab nüüdsest andma teed millelegi palju vägevamale ja soojemale. Meie tegemised ja tegematajätmised ei pea olema motiveeritud hirmust ja kartusest, aga võivad lähtuda hoopis armastusest. See on ristiinimese tee ja kutse. Kui hirm viib meid eemale Jumalast, ligimesest ja iseendast, siis armastus toob meid ligemale Jumalale ning seeläbi ka teistele ja iseendale. Kõiges, mis meie elus juhtub, mida kogeme ja läbi elame, sisaldub võimalus valida armastuse ja hirmu vahel. Ning vastavalt meie valikule kasvada kas armastuses või hirmus, sest kus on, sinna tuleb juurde.
Matteuse evangeeliumis nimetatakse Jee­sust Emmanueliks, see tähendab heebrea keeles «Jumal on meiega». Advendiajal ootame meiega oleva Jumala kirkuse ilmsikssaamist ja see ootus ületab aegruumi piirid. Me ei valmista endi südameid mitte üksnes jõulupühadeks, aga igaks võimaluseks, mil viisil Kristus meie juurde tuleb. Olgu see Jumala sõnas, palves ja sakramendis, olgu teises inimeses, olgu läbielatud kogemustes, elu pisiasjades. Minevikus, olevikus ja tulevikus. Igavik on peidus igas hetkes ja ühes paigas sisalduvad kõik paigad, sest Jumala sõna läbi on olemisse tulnud kõik, mis oli, on ja olema saab. Tema on esimene ja viimane. Ei ole muud Jumalat kui tema. Ei ole muud kaljut, millele toetuda.
Seepärast oleme kutsutud olema pikameelsed ebatäiuslikus maailmas ja mitte nurisema üksteise vastu. Issand ei ole kaugel ühestki meist. Me oleme igavesti hoitud. Ning Jumala riik, mille ilmsikssaamist me ootame, on juba praegu varjul meie seas ja meie sees.
Hoidku siis Jumala rahu, mis on ülem kui kogu mõistmine, meie südamed ja mõtted nüüd ja ikka meie Issandas Kristuses Jeesuses. Aamen.

Meelis Rosma,
Sydney Jaani koguduse õpetaja