Mis sa, hing, veel tahad?

Lk 21:25–33
Ühes kaubanduskeskuses oli üles seatud laud. Sellel väike advendikaunistus ja kauss piparkookidega. Kuid peamine – palju joonistuspaberit ja pliiatseid, muidugi laste jaoks. Hea idee! Pikemalt mõtlemata võtsin istet ja tõmbasin paberi ning pliiatsid lähemale. Hakkasin kah joonistama. Ise ka ei tea, miks. Ümberringi käis tavaline melu ja sagin. Sekka parimaid pakkumisi ja soodsamaid lahendusi. Kõik müüvad. Mina müün ka, aga ma olen väsinud. Nagu paljud teised.
Kõik inimesed on ühesugused. Õige. Kõik inimesed on erinevad. Jälle õige. Oleme samast «Aadama kännust» kõige selle juurde käivaga. Iisai känd ei ütle enam paljudele midagi, seda peab enne seletama. Seda ma müütangi. Keegi naine istus sama laua taha, tal oli oma paber ees. Mingi formular või blankett, vist kliendikaardi avaldus. Ta hakkas kiiresti täitma lahtreid, kirjutama numbreid. Nii meie tõed juba on: meil on ülesanne täita lüngad. Oleme sellega harjunud, see käib kiiresti ja kergelt. Mis on sinu number? Tahaks midagi tõelist, aga siin me nüüd oleme – mina joonistamas valgele paberile talvemaastikku metsa ja majaga ning tema täitmas lahtreid. Me oleme ju tahtnud, et nii oleks. Mida sa veel tahad?
See oli maailma kõige normaalsem asi, kui leidsime sündides eest täitmata blanketi. Ja me oleme ju tahtnud, et siin oleks kaubanduskeskus ja et ma siin istuks ja oleks nii müüja kui ka klient, kes on kuningas. Mis sa, hing, veel tahad! Elu võiks olla lill, kui ainult … Miks on siis tunne, et sa oled eikeegi. Sinust ei sõltu midagi. Kuidagi kõhe hakkab. Kes, millised jõud juhivad seda maailma, mida me oleme ju tahtnud. Ja me ilmselt ei taha muud. Vaba maailm ei tähenda paremat, vaid lihtsalt teistsugust. Vabadus on vaid vahend.
Mõni usub või loodab galaktilisse nihkesse, ma saan isegi aru, kust selline usk. See kõik meie ümber ei saa ju kesta igavesti, ütleb sisetunne. Tahaks midagi tõelist. Galaktilise nihke uskujad vist ei viitsinud koolis astronoomiat õppida. Kalender lõpeb ära? Kalender on aja mõõtmise vahend nagu ka näiteks kell. Mu kell on korduvalt seisma jäänud, aga maailm kestab edasi. On endiselt suur ja pime ja kihutab tühjuses. Maailm ei lõpe ära, nii sageli kui inimene ongi seda uskunud.
«Vahendid kaamose vastu,» soovitas pealkiri ajalehes, «süüta küünal ja ära helista eksile!» Tore küll. Palju vahvam oleks selline pealkiri: «Jumala riik on seespidi teie seas!». Aga seda on juba ammu mujal kirjutatud. Meenub lugu indiaanipealikust, kes lubas ühel misjonäril endale ette lugeda mõned kohad piiblist. «See paistab olevat hea raamat,» ütles indiaanlane lõpuks. «Veider, et valged inimesed pole sugugi paremad, kuigi neil on juba nii kaua see raamat olnud.»
Küünla süütan ma muidugi, aga mida kõike me endast läbi ja mööda laseme. Inimene, keda oleme armastanud, muutub korraga «eksiks». Mida teeb praegu see naine, kes oma kirjatöö tehtud sai? Istub kodus diivanil ja vahetab telekanaleid. Isegi oma kodus, oma pere keskel oled sa ikka nii üksi. Te usute armastusse? Oh ei, see on ainult neurotransmitteri dopamiini ületalitlus. Usute mingisse Jumalasse? See on ainult ajukeemia. Ja täiesti õige – milleks meile veel Jumal, kui me oleme hästi söönud ja tunneme aatomisse peidetud saladusi, või kellele sedagi vaja on? Ja keemia vastu aitab teine keemia: tabletid.
Advendiaeg kutsub mõtlema: kas oleme valmis? Mis küsimus see on, võiks öelda, muidugi me pole valmis. Kuidas saamegi olla, kui Jumala riik eeldab muutust, mis ei sõltu riigikorrast, poliitikast, ühestki finantssituatsioonist, kalorite hulgast või remonditud kirikust! Millal me üldse oleme millekski valmis? Pole tarvis mõelda inimestele, inimkonnale, massidele; see on hoomamatu mõiste. Ometi on Jumal üks kõigile, kuid see on liiga suur mõte, et sellega kuidagi hakkama saada. Ja Jumal on armastus, aga see on jälle liiga keeruline. Mida siis hing tahab?
Nüüd on siin lummetuisanud metsamaja. Astun veel hilja õhtul õue, lamp ukse kohal heidab kitsa kollase valgussõõri. Taevas on põhjatu ja sealt pudeneb üksikuid räitsakaid. Mets on vaikne, täiesti liikumatu oma lumeteki all. Kuid kõik on ometi elav ja kuidagi pidulik. Pidulik puhkus. Muutus toimub rahus, tahtetult ja püüdmatult. Kuidas see küll on nii? Olen seda ju ikka ja jälle näinud, kogenud, aga alati tuleb see uudsena. Kas ma siis üha unustan selle, et muutus on väga lihtne, et selleks tuleb vaid lahti lasta. Pärast ei oska enam öeldagi, millal just muutus toimus. See polegi oluline. Aeg juba kord on suhteline. Kõige parem – puhka Jumalas. Ja püüa olla alati suuremeelne. See maailm on tegelikult suurepärane ja imeilus. Kuid mitte igaveseks ajaks.
Teisele poole lauda on siginenud väike poiss. Ta piidleb mind, kuid julgust kogunult tõmbab samuti paberi ja pliiatsi enda ette. Hakkab joonistama. Ma ei vaata, mida ta joonistab, vaid naeratan talle julgustavalt ja tõusen. Parklas on autosid vähemaks jäänud, tipptund on möödas. Istun autosse, et sõita koju. Aamen.

 

 

 

 

Meelis-Lauri Erikson,
Kadrina koguduse õpetaja