Vaimust sündinu on vaim

Jh 3:1–15
Kolmainupüha on kirikukalendris viimane suurem püha, mis võtab otsekui kokku eelnenud suurte pühade sõnumi. Sellel pühal mõtleme kolmainu Jumalale, keda kiidame, austame, täname, oma Issandale, keda usaldame. Jõuludel saatis Looja maailma oma Poja, ülestõusmispühadel sai Jeesusest Kristusest meie Päästja ja Lunastaja ning nelipühadel valati välja Püha Vaim – need kolm ja samas üks, keda me tunnistame oma usutunnistuses.
Martin Luther on öelnud: «Jumal on see, kellelt me ootame kõike head ja kelles me leiame varjupaika iga kord, kui hädas oleme. Omada Jumalat ei ole midagi vähemat kui usaldada ja uskuda teda kogu oma südamega. Nagu ma olen alati öelnud, usaldus ja südameusk üksi teevad nii Jumala kui iidoli. Kui teie usk ja usaldus on õiged, siis teie Jumal on tõeline Jumal. Teistpidi, kui teie usk on võlts ja väär, siis teil ei ole tõelist Jumalat. Sest need kaks kuuluvad kokku, usk ja Jumal. See, mille külge klammerdub ja millele usaldub teie süda, ütlen ma, on tõeliselt teie Jumal.»
Lutheri sõnade üle mõeldes võime öelda, et iga inimene on usklik, sest igaüks paneb lootuse millelegi. Ka need, kes ennast kristlaseks ei pea. Iga inimene loodab millelegi või kellelegi, kuid meie usk osutub võltsiks ja vääraks, kui meil ei ole tõelist Jumalat. Kui pannakse lootus enese peale või kummardatakse võimu ja omandit või osutub iidoliks hoopis teine inimene.
Kuid need eelnimetatud on maised asjad ning mitte Jumal, vaid ebajumal on see, kes võtab inimeses n-ö Jumala koha. Õigest usust ja tõelisest Jumalast saame rääkida nii, nagu ta meile on end ilmutanud – Loojana, Pojana Jeesuses Kristuses ning Püha Vaimuna pühitsejana.
Tänases jutlusetekstis kõneldakse samuti Jumala otsimisest ning püüdest mõista Jumala olemust. Nikodeemos läks ööpimeduses Jeesuse juurde, sest ta pidi ilmtingimata leidma vastused oma küsimustele, mis teda vaevasid. Nikodeemos juurdles Jeesuse isiku ja tema tehtud imetegude üle. Ta mõistis, et neid sai teha vaid inimene, kes oli Jumalast. Nii pöördus ta Jeesuse poole, nimetades teda õpetajaks – Jumalast saadetud õpetajaks.
Jeesus vastas tema küsimusele, öeldes: «Tõesti, tõesti, ma ütlen sulle, kes ei sünni ülalt, ei või näha Jumala riiki.» Nikodeemos ja tema mõttekaaslased arvasid Jumalat mõistvat ning jumalariigi asju täpselt teadvat. Variseridena tundsid nad ju Jumala tahet ja elasid selle järgi. Jee­sus aga viitas nende eksiarvamusele, sest Jumala, tema tee ja tahte mõistmiseks puudusid neil eeldused.
Nii nagu apostel Paulus kirjutab kirjas roomlastele (Rm 11:33): «Oh seda Jumala rikkuse ja tarkuse ja tunnetuse sügavust! Ei suudeta uurida tema kohtumõistmisi ega järgida tema teed!» Jumal on hoopis teistsugune, kui inimene teda endale ette kujutada suudab. Tema teed ja mõtted on inimese omadest kõrgemad. Inimene oma meeltega ei saagi Jumalat tunnetada.
Selleks, et Jumalat kuulda, näha ja mõista, peab Jumal ise inimese silmad ja kõrvad avama. Jeesus kasutas oma vastuses sõna «sündima». Selleks, et inimene võiks Jumalat tunda ja tema riiki näha, peab ta uuesti sündima. Piiblikeeles on sellel sõnal kaks tähendust: inimene peab uuesti sündima ja inimene peab saama ülevalt sünnitatud. Selleks, et inimene võiks Jumalat ja tema riiki näha ning mõista, peab ta muutuma, temas peab toimuma olemuslik muutus. Nikodeemoski pidi seda mõistma, et aru saada, kes Jeesus tegelikult on.
Nikodeemose jaoks tundus selline vastus olevat võimatu. Kuidas saab inimene uuesti sündida, kui ta on vana. Ta ei saa ju minna teist korda oma ema ihusse ja uuesti sündida. Jeesus rääkis aga uuestisünni olemusest.
Kui keegi ei sünni veest ja vaimust, ei või ta Jumala riiki pääseda. Jeesus nimetas esmalt vett ehk viidates ristimisele, mis on seotud patukahetsuse ja meeleparandusega. Teisalt viitas ta Vaimule ülevalt, kes sünnitab inimese uuesti. See uus inimene on Vaimust.
Jumal võib ja tahab inimese uueks luua ja seda imet on inimesed kogenud läbi sajandite. Nii on see ka meie jaoks. Jumala armu kaudu, Jeesuse Kristuse kannatamise, surma ja ülestõusmise kaudu ning Püha Vaimu jätkuva töö kaudu sünnib see ime ikka ja jälle ning me võime elada uut elu, Jumalast juhituna ja Issanda valguses.
Nikodeemos tuli Jeesuse juurde ööpimeduses ja Jeesus juhatas ta valguse kätte. Meiegi oleme ristimise läbi astunud sellele valgustatud teele, et ei peaks enam ekslema. Veelgi enam, me saame seda valgust jagada nendega, kellega oma eluteel kohtume.
Õnnistatud kolmainupüha kõigile! Aamen.

 

 

 

 
Katrin-Helena Melder,
Järva-Jaani koguduse õpetaja