Vabad Issandat teenima

Tänavu on 1. advendipühapäev seotud kahe sarnase nimega mehega. Advendiaja alguse juhtlause pärineb igal aastal prohvet Sakarja raamatust, mis on kirja pandud 6. saj eKr, kuid tänavu loeme advendiaja alguses evangeeliumina Ristija Johannese isa Sakariase kiituslaulu, mille preester Sakarias laulis kahe ajaarvamise pöördepunktil.

Lk 1:67–79

Tänavu on 1. advendipühapäev seotud kahe sarnase nimega mehega. Advendiaja alguse juhtlause pärineb igal aastal prohvet Sakarja raamatust, mis on kirja pandud 6. saj eKr, kuid tänavu loeme advendiaja alguses evangeeliumina Ristija Johannese isa Sakariase kiituslaulu, mille preester Sakarias laulis kahe ajaarvamise pöördepunktil.

Luuka evangeeliumi pikk avapeatükk jutustab, et Sakarias ja Eliisabet olid juba elatanud inimesed ja alles kõrges eas kinkis Jumal neile lapse. Sellisel erilisel viisil sündinud laps äratas nende sõprade ja naabrite tähelepanu. Nad olid rõõmsad, aga tänasele Sakariase kiituslaulule eelnev lõik lõpeb rahva küsimusega: «Mis saab küll sellest lapsest?» Sakariase kiituslaulust leiame vastuse sellele küsimusele.

Meie armsal ja väga auväärt õpetajal Valter Vaasal oli kunagi koostatud ristimiskõne piiblisalmi põhjal, kus küsitakse: «Mis saab küll sellest lapsest?» Nägin seda ristimiskõnet ühel paberil, kui ma kunagi Helme koguduses praktikat alustasin. Ma ei mäleta midagi selle ristimiskõne sisust, aga küllap selgitas õpetaja sealses kõnes, mis saab sellest lapsest, kes oli toodud Issanda altari ette ristimiseks. Meie õpetaja on altari ees vastu võtnud umbes 2500 inimest, et neile anda Jumala armu pühas sakramendis ja kutsuda neid Jumala laste perekonda. Ühtlasi on meie õpetaja kuulutanud evangeeliumi, kasutades sarnaseid mõtteid, nagu me täna Sakariase kiituslaulust loeme.

Mis saab siis nendest lastest, keda ka meie õpetaja on ristinud? Tänases perikoobis öeldakse: «Nõnda ta laseb meid, vaenlaste käest päästetuid, kartmatult teenida teda vagaduses ja õigluses tema ees kõik meie elupäevad.» Neist saavad Jumala lapsed, kes on vaenlaste käest päästetud ja Püha Vaim annab neile jõudu teenida Issandat vagaduses ja õigluses.

Kuigi nii mõnigi ristitu on paraku vagaduse ja õigluse teedelt küllaltki kaugele eksinud, on tänu meie õpetaja ustavale tööle paljud hõlmatud Jumala päästvast armust.

Neid Sakariase prohvetlikke sõnu mõistsid esmased kuulajad iisraellased lähtuvalt oma vajadustest ja ootustest. Nende riiklik iseseisvus oli juba ammu aega kadunud. Ühe impeeriumi okupatsioon vaheldus järgmisega. Sajandid möödusid. Isegi juutide religiooni vaenati. Üks kord oli juba nende tempel purustatud.

Rooma keisririik lubas juutidel toimetada oma religioosseid kultusi ja käia pühas templis. Kuid juutide ja roomlaste vaheline konflikt aina süvenes ja see viis aastate möödudes taas templi kokkuvarisemiseni.

Iisraellaste arusaam oli, et Ristija Johannes rajab teed Jeesusele ja tutvustab rahvale Messiat, kes toob Iisraelile poliitilise vabaduse. See väike rahvas saab jälle hakata kartmatult pidama templiteenistusi. Nende pühakoda seisab ohustamatult, juutide ainujumalat austatakse, nende kommetest peetakse lugu. Tegelikult on Jeesus toonud teistsuguse ja palju tähtsama vabaduse. Ristimise läbi päästab Issand Jeesus Kristus meid saatana, patu ja surma vaenulikest jõududest. Ristimine toob meid Jumala hea väe embusesse. Enam pole ühtegi vaenujõudu, mis võiks meid, ristitud Jumala lapsi, lootusetult kohutada.

Maailm võib meisse suhtuda küll mõistmatusega, sest hindame teistsuguseid väärtusi kui maailm. Meie elupüüdlused ja taotlused on teistsugused. Maailm rajab oma lootuse kõigele nähtavale ja pürib materiaalselt kindlustatud heaolu poole. Ja maailmale võib näida arusaamatu, kuidas mõned tähtsustavad hoopis kõrge Taevaisa nähtamatuid õnnistusi. Aga meie ei hooli neist mõistmatuist mõtteist, sest Jeesus, Messias, on toonud meie hinge vabaduse ja kartmatuse.

Meie jääme vankumatult oma usku tunnistama. Me jääme Jumalat tões ja vaimus teenima. Meie süda jääb kindlalt ja rahulikult palvetama. Meie teed viivad meid pühapäeviti kirikusse koguduse keskele ühisele jumalateenistusele. Me teenime ligimest sooja ja südamliku armastusega, oleme valmis ennastsalgavateks headeks tegudeks.

Meile võivad kallale kippuda elumured. Võitleme rahanappusega, töö ei laabu alati, haigused leiavad meid üles. Aga me ei kohku lootusetult ega lohutamatult. Me leiame tuge Jeesuselt, kes meie hinge on vabaks teinud. Kristus tõstab meid maistest muredest kõrgemale ja annab meile rahu ning julgust teenida Jumalat armastuse, vagaduse ja õiglusega.

Jeesus Messias on toonud meile vabaduse, mida isegi surm ei suuda vaenata. Jeesus on imeline vabastaja, sest Ta läheb ise surma selleks, et kinkida meile igavene elu. Jeesus teeb ristimise läbi igavesti õndsaks need, kes ka meie kauaaegse ustava õpetaja Valter Vaasa juurde on aegade jooksul toodud, selleks et nad saaksid Jumala armust osa. Ristimise läbi on nad surmale surnud ja uueks ning igaveseks eluks vabastatud. Neile on avatud tee taevasesse Jeruusalemma, kus me kõik koos saame pidada rõõmsat ja igavest jumalateenistust Püha trooni ees. Sellele rõõmsale jumalateenistusele on kutsutud ka meie armas õpetaja ja karjane, kes Jumala armu nii paljudele on vahendanud.

Jeesus on meid vabastanud kõikidest vaenujõududest. Kui me Jeesusele ustavaks jääme, aitab Tema meil vankumatult teenida Jumalat õigluses ja vagaduses. Seepärast ühineme preester Sakariase kiituslauluga. Ülistame Jumalat Tema tarkuse ja armulisuse eest. Täname Ristija Johannest, kes kuulekalt Jumala ülesannet täidab ja Jeesusest kõigile tunnistust annab, hoolimata sellest, et rahvas ootab sageli midagi muud ega mõista Jeesuse kuninglikkust. Ülistame Jeesust, kelle sündimispüha me peagi rõõmuga tähistame.

Aamen.

Arvo Lasting,

,

Helme koguduse õpetaja