Usu and tähendab uut elu koos ülestõusnud Issandaga

Kui aga Kristusest kuulutatakse, et ta on üles äratatud surnuist, kuidas siis mõned teie seast ütlevad, et surnute ülestõusmist ei ole? Aga kui surnute ülestõusmist ei ole, siis ei ole ka Kristust üles äratatud. Aga kui Kristust ei ole üles äratatud, siis tähendab see, et ka meie jutlus on tühine ja tühine on ka teie usk. Ja meid leitakse siis olevat Jumala valetunnistajad, sest me oleme tunnistanud Jumalale vastu, et ta on üles äratanud Kristuse, keda tema ei ole üles äratanud, – sel juhul, kui surnuid üles ei äratata. Sest kui surnuid üles ei äratata, siis ei ole ka Kristust üles äratatud; kui aga Kristust ei ole üles äratatud, siis on teie usk tühine, siis te olete alles oma pattudes. Nii on siis ka hukkunud need, kes on Kristuses magama läinud. Kui me loodame Kristuse peale üksnes selles elus, siis me oleme kõigist inimestest armetumad. Nüüd aga on Kristus üles äratatud surnuist, uudseviljana magamaläinutest. Et surm on tulnud inimese kaudu, siis tuleb ka surnute ülestõusmine inimese kaudu; sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses. (1Kr 15:12–22)

Vanakiriklikule paroolile ja tervitusele «Kristus on üles tõusnud!», kõlab rõõmus ja veendunud vastus: «Ta on TÕESTI üles tõusnud!» Selles lühikeses dialoogis saab ilmsiks mõlema poole suhtumine. Ka üldinimlikus plaanis on igal inimesel tuhat lihtsat põhjust öelda munapühade ajal rõõmsasti: «Ta ON tõusnud tõesti üles!»
Kui olen oma talus lõpetanud kevadist kivikoristust põllul ja lesin võrkkiiges toominga all, näen, kuidas sellel pungad silmanähtavalt paisuvad «uudseviljana». Ühtäkki fookustavad mu silmad kõrgel taevasinas kotkast, kes planeerib nagu purilennuk tuulte hoovustes, tegemata seejuures ühtki tiivalööki. Ometi libiseb ta majesteetlikult taamal asuva Põltsamaa jõe äärse lodumetsa taha. Siis leian end mõttelt, et ehk see ei olnudki lind, vaid hoopis inimene, kes on endas lendamise võime avastanud. Musträstad laulavad ja toimetavad edasi omas keeles, sest nad on pesad leidnud. Kas on üldse kedagi inimeste hulgas, kes ei usuks kevadist ärkamist ja elu ülestõusmist siinpoolsuses?
Kõige selle keskel, kus kogu loodu ärkab taas uuele elule, tundub, et ka Jumal nagu ringutaks ja virguks ise hooliva Isana ja Loojana vaatama läbi turmaliinist klaasi oma loodut. Sellisest seinast pääseb valgus läbi vaid ühes suunas. (Evald Sae viide käsikirjalisest loengukonspektist 25. märtsist 1996. a Uku Masingule) Jumal räägib meiega, aga me ei näe teda. Kui turmaliinist sein eraldab meid sealpoolsusest, siis meile, siinpoolseile, polegi ehk ette nähtud kiigata «sinna» teisale. Jumala varjatus ei tähenda ainult seda, et me teda ei näe, vaid ka seda, et kogeme kurvalt oma küündimatust. Me vajame Jumalat, kes osaleb ja mitte ainult ei vaatle. Sellepärast olemegi kõik ühtviisi nii usklikud kui uskmatud: Jumal, me ei saa sinust aru, saame vähe aru, aga me usaldame sind! Nii selgitas professor toona TTA üliõpilastele kristliku dogmaatika väljendit – deus absconditus.
Jumal on deus absconditus – peidus ja varjatud; ent samas vägagi siinpool, toimimaks meie elus omal viisil, ja seda päris avalikult praegu. Nii nagu ta tõi ~3000 aastat tagasi oma valitud rahva, juudid, Egiptuse orjusest välja (paasapühad) prohvet Moosese abiga, nii toob Jeesus meid välja patuorjusest ja kibedast surmavarjust, elusamale elule – elusamusele.
Antud teksti eksegeedid (W. Stählin, W. Marxen) toovad välja teisegi tehnilise termini – homo absconditus, varjatud inimene. Langusjärgne inimkond tervikuna peidab/ sisaldab eneses Jumala nägu/kuju. Teisi sõnu Jumala inimene ootab meie sees avastamist ja ülesäratamist. Tema loov alge saadab meid kõiki, meis endis, sünnist surmani. Ülestõusmises ilmutab ja avab Jeesus Jumala peidetud väe meie sees, kus usk toitub ja elab Temast, kes kõnetab meid sageli sügavast tühjusest. Meid VABASTATAKSE surma ja patu võimu alt. See ei tähenda aga nihilistlikku suhtumist nn maailma, vaid selle maailma/ajastu piiride ületamist. Meid vabastatakse seega eluks ja ülestõusmiseks ning peagi saabuva TULEVIKU lootuses – u u d e o l e m i s s e Kristuses. (Rm 6:4 jj; S. M. Daecke) Teatud mõttes on kogu meie maailm surma ja kaduvuse seaduse all. Ülestõusmine murrab aga usu kaudu surmalt tema lõpliku väe ja võimu. See ei ole isoleeritud religiooni metatekst, vaid on lunastuse universaalne kingitus kogu loodule. Seejuures mõeldakse inimest kui tervikut, jagamata teda ihuks ja hingeks; meheks ja naiseks; rahvaks ja kultuuriks. Jumala loodupärasuse leidmisega tagab inimene ja rahvas oma tõelise näo ning kultuuri leidmise ja säilitamise. (W. Pannenberg)
Ometi ei jätku iga inimese kui hinge teekond teispoolsusesse, vaid üksnes nendel, kes Kristuses on magama uinunud. Meie taevase Isa arm on samas kõigile avalikuks saanud Jeesuses. Vähesed, kes seda taipavad, ja veel vähem on neid, kes riskivad sooritada oma elus seda isiklikku usuhüpet. Taevas oodatakse vaid meie tahet, muu kingitakse pealekauba, nagu usk, lootus, armastus, aga ka igapäevane leib ja leivakõrvane. Seega ei ole ülestõusmise ime pelk kitsa kõrgklassi või moraalse eliidi privileeg, vaid pigem taibatav neile, kes tunnetavad oma vaimuvaesust ja ängi siin ilmas. Sellele panustades oleme tõesti enesekesksete ja endausklike inimeste silmis armetud ja ehk naeruväärsedki. Aga see «komistuskivi» ongi meie päästekalju! Juba teoloog Pauluse ajal oli neid ninatarku, kes arvasid, et surmajärgne elu on vaid vaga muinasjutt naiivsetele ja harimatutele. Kõnelemata metamorfoosist siinpoolsuses. Ega teadnud Jeesuse enese lähimadki kaasvõitlejad täpselt, et tema ONGI see Messias – kuningate kuningas ja isandate isand –, keda juba ammu on oodatud surmavõitjana. Jairuse tütre, Laatsaruse ja Naini lesknaise poja ülesäratajana ei lubanud Jeesus oma järgijaile aga midagi muud peale teenimise, otsimise, taipamise …
Näiteks nn vaimulikus seisuses võime vaimulikena olla tublid liturgikud ja galantselt glamuursed pihiisad, kui aga ekstreemoludes kaob elekter ja ringi liiguvad gaasimaskides, kiivrites ja skafandrites sõdalased, ei aita kedagi ainult imeilus liturgia ja värvilised ametirõivad, millega rõhutame missa pidulikkust. Püha Franciscus Assisist olevat öelnud vaimulike liigse lobisemise ja enesekehtestamise kohta: «Kui te ei saa enam tunnistada kuidagi teisiti, siis kasutage sõnu!»
Teatud mõttes olemegi jõudnud apokalüptiliselt äärmuslikku piirsituatsiooni, kus inimesed usuvad oma keha, raha ja poliitikat rohkem kui sõnumit ülestõusmise väest ja võimalusest. Tänini mõlgub meeles ja kummitab aastakümnetetagune eesti teoloogi Alar Laatsi isiklik avaldus või tunnistus vene religioosselt mõtlejalt Nikolai Berdjajevilt UI ühes seminaris: «Kõik siin maailmas möödub, muutub või uueneb! Suur õnn on see teadmine ja uskumisvõime, et oled suutnud kinnituda ja juurduda sellese Igavikku, mis on ainus Muutumatu ja Jääv ja Tõeline! Kõik ülejäänu on näivus ja pinnavirvendus!»
Kas meie, tänapäeva kirikulised, polegi need ristiinimesed, kellest räägib antud perikoobi 20. salm – uudsevili koos oma Jumalaga? Usu anni kandmine ei tähenda ainult mõtlemise ja käitumise hoiakuid, vaid ka ülestõusnud Issandaga uut elu ja imetähti. Esimeseks tunnuseks võiks olla seejuures oma kogudusele liikmeannetuse tegemine, aga ka see ei ole veel kõik! Meie kogudused vajavad ehk rohkemgi kaastöölisi ja teenijaid, kes otsivad mahajäetud, tõrjutud, kurbi, jalutuid, halvatud, surnud inimesi. Hiljuti võrdles meedias üks meedik Eesti sotsiaaltaristut Skandinaavia omaga ja need olevat nagu öö ja päev. Eestis peaaegu puuduvad tegelikult toimivad tugivõrgustikud nii patsientidele, kooliõpilastele kui ka vanuritele. Siin on kirikulgi suuresti arenguruumi ja ühiskonda toetavat kaasatust. Teadmamees Mikk Sarv on leidnud sellesse auku sobiva loo oma raamatus «Sõna Jõud» (lk 20) : «Ameerika põlisrahvastele ristiusku jutlustanud misjonärid olid kimbatuses, kui oma põlises vaimses traditsioonis üleskasvanud indiaanlased neile teatasid, et nad kõnelevad Jeesusega. Misjonärid vaid räägivad Jeesusest, indiaanlased aga kõnelevad otse ja vahetult neile lähedase Armastuse vaimuga … Pole põhjust kahelda, et ka meie esivanemad leidsid kiiresti tee otsesuhtlemiseks Jeesusega. See ei sobinud aga sugugi Ordule …»
Laskem endid lepitada meie taevasel Isal enesega, et võiksime uues olemises ja uues elus rõõmsasti võtta vastu armu ja heldust, mida tema tahab meile lahkesti usus jagada. Ta räägib meiega oma sõna ja pühade sakramentide kaudu. Ja siis ennäe, munadki muutuvad korvis kirjuks nagu vanas vagaloos kusagil turul!
Lõpetuseks siinkohal kõnetab meid taas suur roopillipuhuja Evald: «Kuidas me oleme ja elame Jeesuses, seda peab uurima terve elu. Kalli kalliskivi peame ise «tegema», saades Jumalast mingit aimu: töödeldes karedat sõnumit, saad ise miljonäriks. See ei ole nii, et lähed siis kohe presidendi paremale käele. Sul lihtsalt on KÕIK, ja see pole uhkustades öeldud. See ei ole idealism, see ei ole ka realism. Seda on ohtlik puudutada, see on kui kastepiisapärl või lill, mida ei saa noppida ja kaasa viia. See ei ole ka vaid austus elu ees ega ka suur usklikkus – see on meile haaramatu! Aga me teame, et ta on, ja me kasutame seda! Nagu võõrsil olles tekib koduigatsus, ja oledki äkki kodus. See, mille pärast südant valutasid, polegi äkki nii oluline. Sa pole küll kirja saanud, et teada: ole oma aeg ära! Ometi tead seda. Ja kui koju jõuad, ongi kõik nii olnud: oledki Jumala peopesal olnud ja ta ei olegi sõrmi kinni pigistanud.»

Häid munavõtteid! Õnnistet pühi kõigile! Veeregu muna kaugele!

Lugijavend Peeter Parts Kolga-Jaanist