Jeesus kuulutas armastust, andestust ja usku

Jeesus ütles Siimonale: «Seepärast on sellele naisele palju patte andeks antud, sest ta on palju armastanud. Aga kellele antakse andeks pisut, see armastab pisut.»
(Lk 7:47)
Tsiteeritud Luuka evangeeliumi kirjakoht on Jeesuse kokkuvõtlik iseloomustus naisest, kellele ta tema patud andeks andis. Nimelt juhtus, et Jeesus oli ühe variseri majja sööma palutud. Sinna ilmus üks langenud naine, kes ilmselt oma keha müümisega elatist teenis. Ta niisutas nuttes pisaratega Jeesuse jalgu, kuivatas neid oma juustega, suudles neid ja võidis mürriõliga. Majaperemees mõtles endamisi, et kui Jeesus teaks, kellega on tegu, ei siis ta seda naist oma ligi laseks.
Jeesus oli aga asjast ammu aru saanud ja rääkis variserile hoopis mõistuloo sellest, kuidas rahalaenaja kustutas kahe võlgniku võlad, sest nad ei jõudnud maksta. Ühe võlg oli viiskümmend, teisel aga viissada teenarit. «Kumb võlgnik nüüd rahalaenajale rohkem tänulik oli?» küsis Jeesus. «Ikka see, kel suurem võlg kustutati.» Jeesus hindas vastuse õigeks ja tõmbas nüüd võrdlusjooni peremehe ja naise käitumise vahele, leides, et naise armastus Jeesuse vastu on igati suurem kui majaperemehe külalislahkus. Järelikult tuleb sellele, kelle armastus on suurem, ka rohkem andestada. Lauas istujad olid šokeeritud: kes on tema, et ta patte andeks annab? Naist kiitis Jee­sus aga tema usu pärast.
Selles loos käib jutt kolmest väga olulisest asjast: armastusest, andestamisest ja usust.
Juba muistsetes usundites kohtab mitut liiki armastust. Eriline on muidugi jumalaarmastus (kr agápe, ld caritas, sanskr karunā). Sama vana religioosse taustaga on armastus sõpruse või kiindumusena (kr filía, ld dilectio, sanskr priyatā). Kuskilt on loetud, et Julius Caesarile omistatakse ütlust «Sõprus ei ole muud kui armastuse erikuju».
Juba hilisneoliitikumis, mil ilmus varajane jumalausk, eeldame armastust kui tunnet ja suhtumist kõrgemasse olendisse. Loodusrahvaste juures esineb kõikjal aukartust kõrgemate vägede vastu, mis sisuliselt on võrreldav armastusega agaape või filiia mõttes. Varajasimat jumalakujutlust – taevast üliolendit – nimetatakse «Isa», «Ema», «Sõber», «Armastatu».
Loomulikult on oluline elu edasikandjana seksuaalne armastus (kr éros, ld amor, sanskr kāma). Linnart Mäll on tõlkinud eesti keelde India kultuuride armastuse tippteose «Kāmasūtra», mille autor on Vātsjājana. India kontekstis tuleb «Kāmasūtrat» käsitleda kui religioosset ja teaduslikku traktaati.
Vast on antud juhtumil mõistlik viidata sellele, et Ees-Aasia päritoluga muistsetes religioonides on oluline olnud ka erootiline armastus, nimelt omalaadse viljakuskultusliku templiprostitutsiooni hieros gamose (püha pulm, püha abielu) näol eriti armastusjumalanna Ištari (Astarte, Astoreth) ja Suure Ema kultuse näol. Babüloonias, Süürias ja mujalgi Juudamaa naabruses võisid mehed, kel oli koduses majapidamises probleeme naiste viljatuse, loomade ahtruse või viljaikaldusega, teha templile annetus ja osta sellega õigus rituaalseks seksuaalvahekorraks jumalanna esindajaga ehk siis preestritariga.
Me ei tea, kes oli see naine, kes esineb kõnealuses loos. Arvan, et see polnud juuditar. Juutide ühiselureeglid olid ranged. Ilmselt oli võõramaalanna, seega teiseusuline, kel oli luba tegelda prostitutsiooniga. Jeesuse jaoks polnud aga vahet, kas tegu oli oma või võõraga, kombelise või patusega. Ühtviisi väärisid andestust kõik.
Andestamine pole tavaline asi. Õiguse ja õigluse nõudmine ning kättemaksuiha on väga inimlik soov. Sellele on üles ehitatud kogu jurisprudentsi ajalugu. Minevikusajanditest teame avalikke hukkamisi ja kohutavaid piinarikkaid karistusi. Robert van Gulik viitab oma Tangi ajastu kuulsa kohtuniku Di lugude järelsõnades sellele, et hiinlaste õiglustunne nõudis nende kriminaalromaanide lõpus kindlasti ka kurjategija hukkamise detailset kirjeldust. Kus on siin andestus?
Ometi õpetab nende suur filosoof Kong Fuzi: «Mis on inimlikkus? Armastada inimest. Mis on tarkus? Mõista inimest.» (Konfutsius 2009, XII:22). Konfutsiuse järglasele Mo-zi´le kuulub ka ütlus «Taevas armastab kõiki olendeid, seetõttu peavad kõik üksteist armastama.» Selles punktis langevad ju Jeesuse ja Konfutsiuse õpetused kokku!
Ja lõpuks usk. Psühholoogiliselt on see ju hoiak, kaljukindel veendumus, mis piltlikult öeldes liigutab mägesid ja võib teha imet.
Tänases teises olulises kirjakohas kirjutab apostel Paulus Rooma rahvale: «Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused.» (Rm 5:8)
Kui me nüüd koos Paulusega kindlalt usume, et Jumal on inimkonda niivõrd armastanud, et ta oma ainusündinud Pojal meie õndsuse lunastuseks ristil surra lubas, siis tohime uskuda ka sellesse, et saame ka ise päästetud. Nii, nagu leidis andestuse see langenud naine.
Aamen.

 

 

 

 
Tarmo Kulmar,
vikaarvaimulik