… nagu meiegi andeks anname oma võlglastele

Mt 6:14–15
Aeg-ajalt on kuulda hoiatusi noortele: vaadake hoolega, mida te internetti postitate. Te ei tea kunagi, kuidas mõni sobimatu pilt või mõtlematu kommentaar võib hakata mõjutama teie elu, rikkuda võimaluse kandideerida soovitud töökohale, lõhkuda pere, hävitada sõpruse. Internet ei unusta! Nüüdisajal on internetile omistatud see, mida pühakiri kõneleb Jumalast, kes salvestab ja säilitab seda, mida igaüks on mõtelnud, ütelnud ja teinud. Asjata ei tunnista me pattu nendes kolmes valdkonnas.
Ma küll ei tea, kuidas Jumal kõike seda infot haldab. Kas tal on kartoteek nagu filmis «Kõikvõimas Joe»? Või võimsad arvutid miljardite terabaitide kettaruumiga? Ega see polegi nii oluline. Võime täiesti julgelt piirduda Ilmutusraamatu tõdemusega, et Jumal säilitab infot inimese kohta (Ilm 20:12). Võin enda kohta küll öelda, et need sissekanded ei ole alati sugugi rõõmsad, Jumalal ei ole minust alati üldsegi hea meel.
Aga kuidas neid lehti võiks puhtaks saada? Kuidas kustutada sissekandeid Jumala raamatust tõhusamalt kui internetist? Kuidas panna Jumalat minu pattu unustama? Kuidas saada andeks? See küsimus vaevas pikalt ühte koguduseliiget, kellega aastaid tagasi üsna sageli kokku puutusin.
Ta oli peaaegu igapühapäevane kirikuline, osales sageli armulaual, kuid tal oli pea alati huulil see küsimus: kuidas ma võin olla kindel, et minu patud on mulle andeks antud? Kas tõesti piisab minu loetud palvest ja õpetaja sõnast ning ristimärgist? Ta oli depressioonile kalduv ja sellest ka tema mure patu pärast, kuid olen sarnaseid küsimusi kuulnud teisteltki koguduseliikmetelt.
Tõepoolest, kas õpetaja sõnast ja ristimärgist piisab? Vastus on korraga «ei» ja «jah». Vastus on eitav, kui tegemist oleks vaid vaimuliku enda sõna ning vaga žestiga, «kummaliste sõrmeliigutustega» nagu Lutheri lauakõnedes öeldakse. Kuid vastus on jaatav, sest vaimulik kuulutab andeksandmist Kristuse nimel. Vaimuliku sõnad ja žestid viitavad nähtava taha, muudavad kuuldavaks-nähtavaks ja toovad praegusaega selle, mida Kristus kunagi tegi.
Taas võime Ilmutusraamatust lugeda, kuidas Kristuse veri on pesnud valgeks määrdunud rüüd (Ilm 7:14). Ning apostel Johannes kirjutab, et Jeesuse veri puhastab meid kogu patust (1Jh 1:7). Oluline ei ole mitte niivõrd keskenduda ristimärgile, kuivõrd uskuda – see märk viitab millelegi palju suuremale. Luther kirjutab väikeses katekismuses sellest nii: «Mina usun, et Jeesus Kristus [—] on lunastanud minu, kadunud ja hukkamõistetud inimese, ja on päästnud ja lunastanud kõigist pattudest, surmast ja kuradi meelevallast – ei mitte kulla ega hõbedaga, vaid oma püha, kalli verega ning oma süütu kannatamise ja surmaga.»
Nõnda siis, mida see kõik minu jaoks tähendab? Ja sinu ja tema ja meie ja nende jaoks? See viitab initsiatiivile, mis lähtub Jumalalt endalt. «Jumal teeb nähtavaks oma armastuse meie vastu sellega, et Kristus suri meie eest, kui me olime alles patused,» kirjutab Paulus roomlastele (Rm 5:8). Võimalus saada olevikus andeks toetub sündmusele minevikus. Ja see minevik hakkab omakorda kujundama olevikku. Andestage üksteisele, «kui kellelgi on teise vastu kaebust. Nii nagu Issand teile on andeks andnud, nõnda tehke teiegi» (Kl 3:13). Asjata ei loeta seda kirjakohta sageli laulatustel. See, kuidas keegi suhtub Jumala antud võimalusse, leiab väljenduse tema igapäevaelus. Elu on vastus Jumalale. Jumal on sind Kristuse vere kaudu teinud puhtaks, sissekanded sinu patu kohta on Jumala juures kustutatud, Jumal on need täiesti unustanud. Kas suudad sinagi unustada oma lähedase, sõbra, sugulase, võõra patu sinu suhtes? Või käitud filmi «Mehed ei nuta» peategelase kombel ja sisistad läbi hammaste: «Ma ei andesta seda teile iialgi»?
Teinekord on oluline unustada. Kui Jumal unustab, miks mitte siis sina? Ja mina? Miks mitte andestada teisele nii, et sa seda vahejuhtumit enam üldse ei mäleta? Andestada nii, et ka uutes tülides minevik esile ei kerki? Sul on see võimalus. Tänast evangeeliumi on võimalik mõista just selles valguses. Jumal on sinule andeks andnud ja ootab, et sina andestaksid neile, kes sulle haiget teevad. Kuidas Issanda palves ütlemegi? «Anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele» (Mt 6:12). Siin on tõdemus: Jumalalt oma patu andeks saanud inimene käitub jumalikult – ta annab ka ise andeks. Või siis võtab oma kangekaelsusega vastutuse oma elu eest.
Noori hoiatatakse, et internet ei unusta midagi. Jumal ei ole nii kangekaelne, Jumal tahab unustada. Ta teab, et inimene on patune, inimene teeb pattu. Ja nii pakub Jumal igaühele võimalust saada oma pattu andeks ning ootab, et meiegi andestaksime neile, kes meile on kurja teinud. Aamen.

 

 

 
 
Joel Siim,
Harju-Madise koguduse õpetaja