Väsimatu lootusega püüelda Jumala poole

Mt 19:27–30
Üks rikas mees mõtles oma elu jooksul vaid rahale ja surreski lasi endale kirstu kaasa panna suure kukru. Taevas nägi ta pikka lauda täis kõiksugu hõrgutisi. „Mis lõheleib maksab?“ – „1 kopikas.“ – „Aga pasteet?“ – „Ikka sama, siin on kõik sama hinnaga,“ vastati.  „Kui odav,“ mõtles mees rõõmuga ja tõstis kandiku täis. Kuid müüja ei võtnud ta kuldraha vastu: „Sa oled elus vähe õppinud!“ – „Miks minu raha siis ei kõlba,“ pahandas mees. „Siin arvestame ainult sellega, mille igaüks on välja andnud,“ vastati talle. Nii räägib vana jutt rikkusest ja selle kasutamisest.
Tänane kirjakoht hargneb sarnaselt lahti. „Mida head ma peaksin tegema, et saaksin igavese elu?“ küsis rikas noormees Jeesuselt, kes soovitas tal oma vara ära jagada. „Mis siis meile saab, kui oleme kõik maha jätnud ja sulle järgnenud?“ küsis Peetrus pärast noormehe lahkumist. Üks uuris, mida teha, et midagi saada, ja teine, mida saame, kui oleme juba teinud?
Rahulolematust, ebakindlust, mõistmatust ja teadmatust oli Jeesust kuulates üksjagu. Kuid ikka tuldi tema juurde eluküsimustes abi otsima ja nõu pidama – tõde tuli ju päevavalgele. Sihikindlalt jutustas Jeesus mõistulugusid või ütles otse, kuidas jumalariigis elatakse ja mis seal maksab.
Jeesus kutsus jüngrid enesega kaasa lubamata neile maapealseid varasid. Mehed läksid tema sõna peale, olles kogenud suure kalasaagi imeõnnistust. Need kaks asja panid neid otsustama ja nii muutus põhjalikult terve elu. Eluväärtusi ümber hinnates esitasid nad Jeesusele rikka noormehe lahkudes küsimuse: kes võib pääseda Jumala riiki, kui see on nii raske nagu kaamelil nõelasilmast läbiminek? Peetrus täpsustas – meie oleme ju kõik maha pannud, mis siis meile saab, kas pääseme sisse ja mahume läbi? Jee­sus vastas omadele kindlalt: uuestisündimises, st Jumalat usaldades pääsete. Peetruse küsimuses kumas suur mure – kas Jeesuse usaldamine on õigustatud? Kas sina oled see, kes pidi tulema, küsis ka Ristija Johannes. Jeesuse vastuses Peetrusele avaldus tõotus ja kinnitus: te istute koos Inimese Pojaga troonile. Igavese elu pärivad veel teisedki ja nii saavad paljud – aga mitte ilmtingimata – esimesed viimasteks ja vastupidi. Vastavalt tehtud otsustele taevariigi suhtes.
Meie aja olukord on sarnane – küsimused andmisest, saamisest ja valikutest on aktuaalsed nii riigis kui kirikus. Elame rahutul ajal ning küsime eneselt, sõpradelt, ühiskonnalt: kes on õige juht; kas ehitaks raudtee ja suurendaks metsade raiemahtu; kus on Trumpi piirid; mida toob kaasa pensionireform; kas läheks presidendi mälestusmärki avama jne.
Vastamine neile ja paljudele pingeid tekitavatele küsimustele peab olema tihti kiire. Kuid otsustamine peab olema ka põhjendatud, tulemuslik, kasulik – eeldame ikka, et suuremat hulka silmas pidades. Otsustamisega kaasnevad vastutus ja sellele järgnevad teod. Jeesus julgustas inimesi tegema iseseisvaid valikuid. Rikas noormees ei suutnud seda kohe teha ja lahkus kurvalt. Jüngrid tegid otsuse ja käisid koos Jeesusega, ehkki ei taibanud lõpuni selle mõtet. Kuid nad olid astunud sammu, mis määras otsustavalt nende tuleviku Jumala riigis, kuigi nähtavat kasu sellest veel ei olnud. Ristimise aktis, usutunnistuses ja kristlikus elus kordame meie sama, kui sõna ja teoga tunnistame Jumala poole hoidmist.
Valdur Mikita sõnul tuleks Eestis otsida maagilist sõna ja imelist klõpsatust, mis annab õige taipamise elu suhtes. See on ühelt poolt tore soov, kuid ometi poolik. Sest nõnda asetatakse meid passiivsesse rolli, kus miski meid muudaks, ilma et ise midagi tegema peaks. Olles vastutusest vaba, jäetakse see lõpuks ka kõrvale, sest nii on kergem! Jeesus aga kinnitas vastupidist – just vastutus tuleb inimesel endale võtta! Sellest saab vaimne selgroog: vastutus ise mõelda, öelda, teha. Mõttele järgneb sõna, sõnale tegu – need vormistavad uue elu ja olemise, mida tuleb hoida ja kasvatada eneses, peres või ühiskonnas. Apostel Paulus julgustab siin, kui ütleb: „Ma unustan kõik, mis on taga ja sirutun eesoleva poole, Jumala võiduhinna poole Kristuses Jeesuses!“
„Mis siis meile saab?“ küsis Peetrus tõsise murega. Jeesus vastas maapealseid hindamiskategooriaid mitte arvestades südamerahuga: teie istute troonile, teie saate tagasi sajakordselt, teie pärite igavese elu. Need kategooriad eksisteerivad ja kehtivad Jumala reaalsuses nii maises kui taevases perspektiivis. Aga nende funktsioneerimine sõltub inimeste valikutest, otsustest, elust ja aktiivsusest. Jumalariigi pärijatena on meil võimalus ja kohustuski elada aktiivset, mõtestatud, elusamat elu! Selleks, et väsimatu lootusega püüelda ja sirutuda Jumala poole. Kristusega koos käies saab meile tohutu rikkus – Jumala enda tundmine. Seda kukrut tasub kaasas kanda kõikjal, sest selle sisu maksab igal pool. Aamen.

 

 

 

 

Hedi Vilumaa,
Kõpu koguduse õpetaja