Taevane aednik, tõeline viinapuu ja head viljad

Jh 15:1–10
Kolmainupüha järgneb kirikuaasta kolmele suurele pühale ning võtab kokku jõulude, ülestõusmise ja nelipüha tähenduse. Kolmainupüha tuletab meile meelde Jumala pühadust, kuidas ta on imelisena üle inimlike mõtete ja inimliku kujutlusvõime.
Inimesel on raske mõista isegi kogu meile teadaoleva maailma avarust ja rikkust, rääkimata sellest reaalsusest, mille olemasolu me vaid aimame, kuid ei tunne. Inimene unustab nii kergesti, et seisame igal eluhetkel suure saladuse ees, kui nimetame Jumala nime ja mõtleme tema peale. Meie oma kogu tarkus on enamasti määratud aja ja ruumi piiridega, millesse oleme siia ilma sündinud. Ometi on Looja pannud meie südamesse ka igaviku, siiski nii, et inimene ei mõistaks Jumala tehtud tööd algusest lõpuni (Kg 3:11).
Kolmainsuse õpetus räägib Jumala olemuse lõpmatust täiuslikkusest, millest inimvaim ja inimsüda võib usu läbi osa saada. Jumala olemus on viimselt sõnades väljaütlematu, kuid nii on ta ennast meile avaldanud ja nii me tunneme teda: Isa, Poeg ja Püha Vaim.
Tähendamissõna tõelisest viinapuust on üks seitsmest Jeesuse „Mina olen“ õpetusest Johannese evangeeliumis, mida küllap iga pühakirja lugeja teab. Nendes tähendamissõnades kirjeldab Jeesus oma järgijatele neile tuttavaid maiseid asju abiks võttes taevaste asjade olemust.
Viinapuud ja aednikku kohtame juba Vanas Testamendis, kus nende sõnadega kirjeldatakse Jumala ja iisraeli rahva vahekorda. Jumal on istutanud viinamäe ja selle eest hoolt kandnud, kuid viinamägi pole meelepärast vilja kandnud. Sellest kõnelevad prohvetid mitmel korral.
Jeesus ütleb: „Mina olen tõeline viinapuu.“ Viimast korda oma jüngritega leiba murdes ja veinikarikat jagades kinnitab ta selle tähendussõnaga osadust oma järgijatega. Jeesus alustab oma osadusest Isaga, kes on viinamäe aednik. Isa tahtel on Jeesus tema tõeline viinapuu, milles voolab hea vilja kandmiseks elustav vägi. Aednik lõikab ära oksad, mis vilja ei kanna, aga ta lõikab ja puhastab liigsest ka viljakandvaid oksi, et need rohkem head vilja kannaksid. Sest lõikamata viinapuu kasvatab vaid pikki võrseid ja palju lehti, mitte marjakobaraid, millest saab head veini.
Jeesus ütleb oma jüngritele: „Mina olen viinapuu, teie olete oksad, kes jääb minusse ja mina temasse, see kannab palju vilja. Jääge minusse ja mina jään teisse.“ Sõna, mida Õpetaja on neile rääkinud, on nad viinapuu okstena juba puhtaks teinud. Tema sõnal on puhatav ja elustav vägi, mille kaudu saavad oksad head vilja kanda. Iseenese väest ilma viinapuu külge jäämata ei suuda seda meist keegi.
Oksad, mis ei jää viinapuu külge, heidetakse välja ja kuivavad ära, need kogutakse kokku ja visatakse tulle ning need põlevad ära. Nende sõnade tähendust kinnitab ilmekalt Tõest taganev maailm meie ümber oma kõrgelt arenenud enesepettuse ja silmakirjalikkusega.
Taevane aednik ootab oma viinapuust head vilja. Need ei ole aga okste oma viljad, vaid viinapuu elustava väe, Püha Vaimu viljad, mida oksad kannavad. Püha Vaimu vilja kandmine on tunnus, mille järgi Jeesuse järgijad ära tuntakse. Vaimu vili on armastus, mis austab Jumalat ja hoolib teisest inimesest. Apostel ütleb: „Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus ja vähenõudlikkus.“
„Otsekui Isa on armastanud mind, nõnda olen mina teid armastanud; jääge minu armastusse.“ Armastuse, mille Poeg saab Isalt, annab ta edasi oma jüngritele. Nad saavad jääda armastusse, kui järgivad tema antud õpetussõnu, nagu Poeg kuulab Isa sõna ja jääb seeläbi tema armastusse. See on inimelu igavikulise ilmutuse ja meile antud vabaduse suur mõistatus. Jeesus ütleb: „Mitte teie ei ole valinud mind, vaid mina olen valinud teid ja olen teid seadnud, et te läheksite ja kannaksite vilja ja et teie vili jääks ja Isa annaks teile, mida te iganes palute minu nimel.“
Viinapuu okstena on meil õigus ja luba ikka ja jälle paluda armu ja abi, et võiksime kanda Püha Vaimu head vilja. Saame paluda seda ka õdedele ja vendadele meie kõrval, oma kogudusele ja kirikule. See ei kao ega hävi, sellel on igaviku väärtus. Tähendamissõnaga Isast-aednikust, Pojast-viinapuust ja Püha Vaimu headest viljadest aitab Jeesus meil aimu saada taevasest viinamäest, inimsilmale nähtamatust igavesest pühast reaalsusest. Kolmainupüha on pühaduse püha.
Pühadus ise on midagi mõõtmatult kõrgemat ja sügavamat kui need toimingud, tavad ja kombed, mis on väliselt seotud Tema austamisega. See sõna osutab millelegi, mis kuulub Jumalale ja milles tema on tegev. Pühakirja keskne sõnum on, et ainult Jumal on püha ja püha on see, millele tema on oma käe pannud. Kui mõtleme Jumala pühadusele, seisame vaimus silmitsi tema olemusega, taevase saladusega, mida tuletab meile meelde kolmainupüha. Aamen.

 

 

 

 
Ants Rajando,
Vormsi koguduse õpetaja