Uus kodu ja kogudus Austraalias

Minu kodukogudus on viimased seitse aastat olnud Sydney Jaani koguduse Thirlmere’i pihtkond Thirlmere’is New South Walesi osariigis Austraalias.
Olen siia, Thirlmere RSL life­care vanurite külla asumisest peale olnud seotud siinse kiriku juhatusega. Naljaga pooleks – üks kiriku vöörmündritest. Momendil on meid kaks, sest kogudus on tublisti vähenenud. Keskmine kirikuliste arv kahel pühapäeval kuus on 18–25 ringis. Meie jumalateenistused toimuvad küla suures, mitmesuguste kasutamisvõimalustega saalis. Kirikumööblil on rattad all ja selle liigutame hoiuruumist kohale, toole seame ritta kolmkümmend.
Siin on juba seitseteist aastat jumalateenistusi pidanud kaks noort Sydney Jaani koguduse õpetajat Eestist: Meelis Rosma ja nüüd Allan Taruste. Õpetaja ja organist sõidavad kahel pühapäeval kuus Sydneyst siia. Naudime nooremate õpetajate jutlusi, kuhu on põimitud piibliteemade hulka ka päevakohaseid maailma sündmusi ja veidi huumorit. Eestikeelsed jumalateenistused on nauditavad hingelised elamu­sed ja koosviibimised hiljem kohvilauas ning õpetajaga vestlemine on mõnelegi siin üks vähestest oma rahvaga kokkusaamise võimalustest.
Thirlmere’il, 100 km Sydneyst asuval külal, on pikem ajalugu. Siia asusid perekonnad Võrust juba 1920ndatel aastatel. Need asutasid siia, raiudes koha pea et võsast välja, kanafarmid. Enamik uusasukatest olid baptistid ja nende ettevõttel ehitati lähikonda väike armas kirik. Kahjuks see kirik, olnud palju aastaid kasutuseta, lammutati 2016. aastal. Sellega kadus tükike ajalugu.
Pärast Teist maailmasõda, alates 1950ndatest, asus siia mitmeid noori eesti abielupaare ja perekondi, kes asutasid ka endale kanafarmid. Siis oli siin eestlaste kanafarme 60 ümber. Kohe pandi käiku ka mitmed eesti organisatsioonid. Kus iganes Austraalias suurem kogu eestlasi, on peetud jumalateenistusi. Siia tulid õpetajad Sydneyst, Thirlmere’is oli aga oma pihtkonna juhatus.

Vanurite küla, kus nüüd elan, ehitati eestlaste poolt 1960ndatel eesmärgiga pakkuda mõnusat vanaduspuhkust endistele kanafarmeritele. Küla aeg-ajalt suurenes ning siia asusid paljud ka Sydneyst ning teistest suurematest linnadest ja osariikidest. Hiilgeajal oli siin vanurite külas seitsmekümne eestlase ümber. Nüüd on meid kolmekümne ringis, lisaks veel mõned küla juures asuvas hooldekodus. Teised elanikud on enamasti austraallased.

Minu vanemad ei olnud eriti usklikud. Lapsena käisin ükskord emaga Lihula kirikus. Olin nelja-viieaastane. Kirikust jäi mulje kui suurest, kõrgest, hallist ja jahedast hoonest. Ema laulis koraali – hakkasin nutma. Ei tahtnud, et ema laulab. Miks? Ei oska öelda, aga see seik on elavalt meeles.
Toredad elamused olid hiljem suvel maal, vanatädi talus Järvamaal. Oli leer. Võeti kaasa lilli, peamiselt pojenge, nen­de omapärane hea lõhn on siiani meeles. Valges rüüs tütarlapsed, tumedates ülikondades noormehed ja lillede sülemid, mida neile anti, jätsid mulle, seitsme–kaheksa-aastasele, unustamatu mulje.
Siis tuli sõda ja põgenesime koos perekonnaga sügisel 1944 Saksamaale. Pärast sõda koondati põgenikke D.P. (Displaced Persons) laagritesse. Meie laagris Augsburgis asutati kohe eesti gümnaasium ja õppekavas olid usuõpetuse tunnid. Et laulsin kooris, esinesime vahel kooriga kirikukontsertidel. Eestlased kasutasid ilusat suurt kirikut Augsburgis, mille nimi kahjuks ei ole meeles. Meie õpetaja Augsburgis, nagu mäletan, oli Udo Plank.

Jõudes Sydneysse käisin koos vennaga 1950. a leeris. Õpetaja oli praost Stockholm. Meid oli viis-kuus leerilast. Kui minu tütar 17aastaselt leeris käis, oli see üks suuremaid leere Sydneys. Üüriti suur vanem kirik St. James Sydney kesklinnas. Siis oli palju lilli ja peeti leeripidusid – üks tore, harras suursündmus. Õpetaja oli praost Einar Kiviste.
Hakkasin tihedamalt kirikus käima, kui oma lapsed olid täiskasvanud ning oli aega ja võimalusi. Kui olin aga noorena tööl Sydney kesklinnas, peeti seal nädala sees huvitavaid, ajakohase sisuga jumalateenistusi, millest oli võimalus lõunavaheajal osa võtta. Need olid populaarsed. Austraallasest jutlustaja oli populaarne. Teenistused toimusid üsna suures St. Stephensi kirikus. Seda kirikut kasutasime ka meie, eestlased, suuremate sündmuste, näiteks jõulude ja Eesti päevade jumalateenistuste puhul.
Eestikeelsetel jõulujumalateenistustel käisime tihti kogu perega. Oli ülev kuulata jõuluevangeeliumi ja laulda jõulukoraale suures kirikus hea orelimängu saatel. Hiljem kogunes rahvahulk kiriku ette, tervitati sõpru ja tuttavaid jõulusoovidega. Ümberringi valitses soe ja mahe jõululaupäeva õhtu meeleolu. Mõtted viibisid aga tihti talviselt lumises Eestis.

Hakkasin erilist huvi tundma jumalateenistustest osavõtu vastu, kui pärast Eesti taasiseseisvumist tulid meile noored külalisõpetajad Eestist. Leidsin, et nende jutlused on huvitavad. Mind kutsuti ka Sydney koguduse juhatusse, kus olin mõned aastad, kuni asusin Thirlmere’isse, kus tollal oli 4–5 inimest pihtkonna juhatuses, suurem kogudus ja elavam töö. Meid on nüüd vähem, aga jätkame ikka endises vaimus. Hea on, kui ka vanemas eas on eesmärk ja kohustus, mida teeme meeleldi.
* * *
Isiklikud andmed: Ülle Slamer (neiuna Lipping). Sündinud Võrus 11. augustil 1930. Peamine elukoht Eestis, kuue kuu vanusest elasin Nõmmel. Lõpetasin Hiiu algkooli kevadel 1944. Septembris põgenes kogu pere laevaga Minden Saksamaale. Aastast 1945 olime Augsburgi põgenikelaagris.
Septembris 1948 tulime laevaga Svalbard koos isaga Austraaliasse. Ema ja vend järgnesid aasta hiljem. Kõigil meist tuli täita kaheaastane töökohustus. Valisin töö abiõena haig­las. Hiljem töötasin metsanduse alal. Abiellusin 1952. a detsembris. Minu abikaasa oli sakslane, kes oli sündinud Sloveenias. Abielust on sündinud kaks last – poeg Walter ja tütar Ingrid. Mul on neli lapselast. Olen lesk. Abikaasa suri augustis 2011.
Ülle Slamer
Austraaliast

73 aastat tagasi, 1944. aasta hilissuvel ja sügisel põgenes sissetungiva Punaarmee eest Eestist massiliselt inimesi, umbes 80 000. Põgenemine saavutas haripunkti 19.–23. septembril, kuid Saaremaalt lahkus laevu Saksamaale ning paate ja vanu rannasõidupurjekaid Rootsi veel oktoobri alguses.
Suuremad eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, USAs, Kanadas, Suurbritannias ja Austraalias.