Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Halastus ja lohutus

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

2Kr 1:3–7
Paulus ütleb, et Jumal on „halastuse Isa ja kõige lohutuse Jumal“. Seda ei tee Paulus mitte vastandumiseks Vanale Testamendile ja selle karmusele. Ta ei kirjuta tagamõttega „vaata, sina Mooses, kes sa kirjutada ei oska, vaata, sina Eelija, kes sa käituda ei oska, mina kirjutan nüüd ilusamini!“. Pigem pean ma ütlema, et Paulus, öeldes „halastuse Isa ja lohutuse Jumal“, hoopis jäljendab Vana Testamenti.
On ju Paulus õppinud Jeesuselt, et Jumal on Isa. Ka Vana Testament ütleb, et Jumal on ainus Isa, kes meid tunneb ja mäletab. Ja eks ole Vana Testament täis Jumala armastust ja viha, tema kirge mõelda oma armastatule. „Mina tahan kihlata sind helduse ja halastusega, mina tahan kihlata sind ustavusega.“ Nähes rahva pattu tunneb ta, et rahvas on teinud haiget Isale. Ja Isa käib mõttes läbi kõik oma tunded ja mõtted.
2015. aastal tuli mul kange soov lugeda oma lastele ette raamatut „Isade õnnistus“. Loen Toomas Põllu tütre meenutusi oma isast: „… isa oli meelsasti nõus meid koolitööde juures aitama …“ „Issi, me ei taha seda kuulda!“ hüüavad pojad. Mina jätkan kangekaelselt: „Tõlkisin seetõttu ladina keele kodutööd palju meelsamini Pons’i sõnaraamatu abil kui koos isaga …“ „Issi, kedagi ei huvita see raamat.“ Mina aga, veidi häirituna, vaatan taas raamatusse ja võtan järgmise Toomas Põllu tütre lause: „Praegu on mul sellest väga kahju … valmistasime isale suure pettumuse.“
Just selline Isa on Jumal, kes võtab asja tunnetega, ja Vana Testament kujutab teda, salgamata midagi, mis kuulub armastuse juurde: kiindumust, kartust, südamevärinat, pettumust. Sest Jumal võttis Aabrahami, saatis teda tema rännuteedel, jälgis tema laste elukäiku, andis lasteõnne, tegi järglaskonna suureks rahvaks. Ta lasi rahval luua kodud, nagu igaüks pidas õigeks, ja nägi, kuidas rahvas unustas Isa, hakkas hoidma võõraste jumalate poole.
Ja Piiblis on lugusid, kus Isa vihastas, Isa tahtis karistada, Isa kahetses oma viha, Isa vaatas oma rahvast, Isa pöördus oma vihast. Kui veel lisada Jumala vihale ka tema püha viha, siis küsime, milleks see vihakõne. Sel on aga kindel mõte, Jumal ei ole mitte skolastiline summum bonum, mitte valgustuslik ülim mõistus, vaid Jumal on armastav Isa, kes elab koos kõigega, mida ta näeb ja kuuleb, kes reageerib nähtule ja ei saa salata endas kirge oma senitehtu, oma seniloodu suhtes.
Loomulikult on selles liiga palju tundeid. Kuid just nii ütleb Paulus – lohutuse Jumal. Vana eesti piiblitõlge ütleb nii, uues tõlkes on „julgustuse Jumal“. Algne kreeka tekst ei too selgust, lisades veel võimaluse „manitsuse Jumal“, kuid ilmselt ei ole Paulus mõelnud „näägutamise Jumalat“. Niisiis mõisteti vanasti „lohutuse Jumal“, sest vana aja raskes elus vajas inimene lohutust, tänapäeval me lohutust enam ei vaja, sest oleme nii hirmus julged ja aina julgemaks läheme, nii et oma ligimeselegi ei julge me läheneda muu sõnaga kui „julgusega“. (Peale selle toetab seda meie ingliskeelne keskkond, kus meid igaks pisiasjaks just nimelt julgustatakse (encourage).)
Meie aga tahame (elada edasi eestikeelses keskkonnas ja) mõelda seda „lohutuse Jumalat“ kui kedagi, kellel on tundeelu ja mõttemaailm just oma õigel kohal. Sest just seda tähendab see kreekakeelne mõiste lohutus/julgutus – sõnad, kus tunded ja teadmised on just õiges suhtes ja teineteises kinni.
Paulus ütleb, et Jumal on „halastuse Isa“. Miks ta nii ütleb, on selge, evangeelium on ju sõnum, et Jumal on saatnud oma Poja Jeesuse Kristuse, et halastada patuse peale. Kuid ka see on Vana Testamendi mõju. Et rääkida Jumala ustavusest, kasutab Vana Testament sõnade paarikaupa kordamist, nii et sõnad paaris on ühtaegu veidi samad ja veidi erinevad. Tõde ja heldus, ustavus ja halastus, ja need sõnapaarid on nii sagedased. Sõnade tähendus on otsekui tekkinud ja kujunenud teineteisele toetudes. Heldus on see, mis pakub andja ja vastuvõtja omavahelist koosolemist (mitte ei kallata kaugelt vastuvõtja peale), ning selle najal tähendab tõde seda, mis on meie vahel alati olnud, millest on tekkinud usaldusväärsus.
Ustavus tähendab ligikaudu sedasama, mida tõde. Ja halastus tähendab pehmust, just seda inimese süle pehmust, mida sügavamal asuv organ, seda pehmem. Seda pehmust on Vana Testament väljendanud vastandiga „kivi kõvadus, liha pehmus“. Halastus on Vanas Testamendis nii jutustuse käigus kui ka näiliselt igavate kohtade sõnapaarides, kus korduvad sõnad tõde, halastus, heldus, ustavus. Selle evangeeliumi on Paulus õppinud, pöörates silmad Vana Testamendi kui võimsa eepose pealt Jeesuse Kristuse kui Jumala Poja peale. Ning siis pööras ta silmad jälle Vana Testamendi kui kirjandusteose peale, et otsida seletuseks Jumala Poja elule ja surmale (olid ju need iseenesest rasked ja lõppesid kurva risti ning saladusliku ülestõusmisega) midagi sõnaliselt täpset, mis avaks Isa südant, selle Isa, kes on toonud meie heaks ohvriks oma Poja.
Ja kui tahate lugeda selle kirjakoha kohta üht õiget jutlust, siis lugege aadressilt http://nookirik.ee/wp-content/uploads/Nr-37-detsember-2015.pdf.

EhasaluVallo2010

 

 

 

 

Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja