Jumal kummutab inimeste tarkuse

1Kr 1:20–25
Jutluse aluseks olevas pühakirjalõigus kõlavad korduvalt kaks sõna: tarkus ja narrus. Viimase asemel tahaksin meelsamini kasutada sõna rumalus, nii nagu seisab kirjas juba 1715. aasta Uues Testamendis. Piibli 1968. aasta välja­andes seisab siinkohal aga sõna jõledus, mis ei ole minu arvates stilistiliselt eriti õnnestunud sõnavalik. Meil on välja kujunenud suhteliselt kindlad ja piiritletud arusaamad nende sõnade tähenduse kohta. Kui me nüüd oleme kokku leppinud, et kasutan täna sõnu tarkus ja rumalus, siis edasi võib küsida, kas meil on ikka piisav arusaam rumalusest ja tarkusest.
Toon ära lühikese mõistuloo. Juuksurisse astub sisse väike poiss. Juuksur tunneb ta kohe ära ja ütleb muigel näoga oma klientidele: „Vaadake seda väikest poissi! Ta on kõige rumalam poiss, keda ma eales kohanud olen. Kohe tõestan teile seda!“ Seepeale võtab ta oma taskust kaks münti, üheeurose ja 20-sendise, ning kutsub poisi enda juurde: „Tule vali endale üks müntidest, ükskõik milline.“ Poiss valib kõhklematult 20-sendise ja lahkub juuksurist. Enamik muigas või lausa naeris selle peale. Tagasiteel jõuab üks juuksuri klientidest poisile järele ja küsib: „Miks sa valisid 20-sendise, mitte eurose mündi?“ Väike poiss naeratab ja teatab enesekindlalt: „Sellepärast, et kui ma valiksin euro, oleks see mäng minu jaoks samal päeval lõppenud …“
Kes oli selles loos rumal ja kes tark?
Teadlastel pole seni õnnestunud tarkusele lühidat määratlust leida. On küll mitu laiemahaar­delist definitsiooni, kuid mitte ühtegi, mis hõlmaks üheselt tarkuse kõiki olulisi tahke. Suurem osa tänapäeva eksperte on nõus, et tarkust võib iseloomustada kui inimesele ainuomast, kogemustest kannustatud kõrget kognitiivset ja emotsionaalset arengut. Tarkus on isiksuseomadus, mis on õpitav, kasvab koos vanusega ja seda saab mõõta. Ravimitega tarkust tõenäoliselt võimendada ei saa. Kui kõrvale jätta tarkusele omistatud kõrgelennulised aspektid, peame tõdema, et praktilises elus on inimliku tarkuse peamine siht omakasu ja enese maksmapanek.
Ent vaadakem, mida suurvaimud on öelnud. Vanakreeka filosoof Sokrates on tõdenud, et tarkus on teadmine, kui vähe me teame. Pierre Abélard, keskaegne prantsuse filosoof ja teoloog, leidis, et tarkuse alge on leitav kahtlusest; kaheldes jõuame küsimuseni ja vastust otsides võime leida tõe. 18. sajandi inglise luuletaja Thomas Gray on öelnud: „Kus teadmatus on õndsus, on rumal olla tark.“ Lisame siia veel vene kirjaniku Jevgeni Zamjatini mõtteavalduse: „Mispärast sa küll mõtled, et rumalus – see ei ole hea? Kui inimlikku rumalust oleks edendatud ja kasvatatud sajandeid, nagu on seda tehtud mõistusega, võib-olla oleks temast saanud siis midagi ülimalt väärtuslikku.“
Need targad, kellest Paulus tänases kirjakohas räägib, olid tõenäoliselt nn vaimuinimesed, keda hiljem hakati nimetama gnostikuteks, kes pöörasid palju tähelepanu tarkusele (sophia) ja teadmistele (gnosis), otsustades nende omaduste üle käibelolevate sekulaarsete normide järgi, samal ajal kui Jumal evangeeliumis ristilöödud Kristusest need normid pahupidi pööras. Tarkusest räägib kogu 1. Korintose kirja esimene peatükk, nagu ka vaadeldav lõik. See ütleb meile, et Kristus on Jumala tarkus. Kui tee Jumala juurde oleks läinud tarkuse kaudu, oleks kristlus avanud pääsetee ainult vaimselt võimekatele ehk nn tarkadele, aga ristis olev vägi avab tee ka kõige vähem võimekatele. Paulus tahab öelda, et Jumala ees ei ole kasu mingist inimlikust tarkusest, viidates siinjuures sellise tarkuse ajutisele iseloomule – Jumal on teinud selle rumaluseks.
Jumal kummutab inimeste tarkuse ja teeb nende väljamõeldud süsteemid tühiseks. Paulus ütleb, et Jumal oma tarkuses otsustas päästa inimesed risti kaudu ja mitte ühelgi teisel moel – selline oli Jumala täiuslik plaan. Ristilöömine kui kristliku usu tuum aga polnud vastuvõetav ei juutidele ega kreeklastele, paganatele ega kogu ülejäänud maailmale, sest ristilöödud messias-päästja-lunastaja oli absurd-rumalus-narrus. See oleks olnud ilmselge Jumala nõrkuse avaldus. Aga rist ongi Jumala kõigeväelisuse nõrgim avaldus, mis ometi on tugevam kõigest, milleks inimene võib eales võimeline olla.
Philip Schaff, 19. sajandi ameerika teoloog, on öelnud, et ilma raha ja relvadeta võitis Naatsareti Jeesus enam miljoneid kui Aleksander Suur, Caesar, Muhamed või Napoleon, saamata haridust teadustes, heitis ta enam valgust inimlikele ja jumalikele asjadele kui kõik filosoofid ja õpetlased kokku.
Mis on nüüd saanud kõigist neist tarkadest, õpetatud meestest või neist, kel on olemas vastused kõigile küsimustele? Jumal on ju pööranud kogu selle maailma tarkuse rumaluseks.
Meie, inimesed, ei suuda Jumala päästet vastu võtta oma tarkuse kaudu, vaid pääsevad need, kes usuvad. Aamen.

 

 

 

 

Tarmo Linnas,
Viru-Jaakobi koguduse õpetaja