Kallis kingitus

Inimest liigitatakse imetajate klassi, esikloomaliste seltsi ja inimlaste sugukonda. Inimahvid on talle lähedased liigid. Nõnda bioloogiliselt. Kui Jumal lõi maailma oma igavese sõna läbi, siis lõi Ta ka bioloogia. Aga inimene on loomaga võrreldes eriseisundis. See pole mitte eelis-, vaid just eriseisund. Ta on loodud Jumala näo järgi ja talle on antud valitsemine maa peal, mis tähendab hoolitsemist; see pole kuninga, vaid aedniku roll.

Ja nad tulid Kapernauma. Ja Jeesus läks kohe järgmisel hingamispäeval sünagoogi ja hakkas õpetama. Ja nad olid vapustatud tema õpetusest, sest ta ei õpetanud neid nõnda nagu kirjatundjad, vaid nagu see, kellel on meelevald. Ja nende sünagoogis oli inimene, kelles oli rüve vaim, ja see kisendas: «Mis on meil asja sinuga, Jeesus Naatsaretlane? Kas sa oled tulnud meid hukkama? Ma tean, kes sa oled: Jumala Püha!» Ja Jeesus sõitles teda: «Jää vait ja mine temast välja!» Ja rüve vaim lahkus temast teda raputades ja valju häälega kisendades. Ja nad kõik olid jahmunud, nii et nad arutasid omavahel: «Mis see siis on? Kas uus meelevallaga õpetus? Tema vaid käsutab rüvedaid vaime, ja need kuulavad tema sõna!» Ja kohe levis kuuldus temast kõikjale kogu Galilea ümbruskonda.

Mk 1:21–28

 

Inimest liigitatakse imetajate klassi, esikloomaliste seltsi ja inimlaste sugukonda. Inimahvid on talle lähedased liigid. Nõnda bioloogiliselt. Kui Jumal lõi maailma oma igavese sõna läbi, siis lõi Ta ka bioloogia. Aga inimene on loomaga võrreldes eriseisundis. See pole mitte eelis-, vaid just eriseisund. Ta on loodud Jumala näo järgi ja talle on antud valitsemine maa peal, mis tähendab hoolitsemist; see pole kuninga, vaid aedniku roll.

Inimesel on eneseteadvus ja ta küsib küsimusi, mida ei küsi loom – surma ja teispoolsuse järele küsib ta. Neid erinevusi on välja toodud, eristamaks teda loomast. Tal on see «veel midagi». Me nimetame seda hingeks või mõnikord ka vaimuks. Oojaa, see on kallis kingitus. Ja nagu kallite kingitustega ikka, tuleb seda hoolega hoida. Inimesel on ka vajadus Jumala järele, iseasi kas ta seda vajadust ise teadvustab või mitte. Inimesel on ka kalduvus elada ilma Jumalata, ja just seda nimetatakse patuks. Ehk on see kingitus vahel liiga kallis, liiga raske?

Iga inimene teeb pattu. Küllap on eriti raske sellist arvamust vastu võtta neil, kes peavad end ise oma elu üle ainuvalitsejaks. Patust hoidumine tundub enese põhjendamatu piiramisena või paljudest mõnudest loobumisena. Samuti saab ju iga pattu ka millegagi vabandada – loll on see, kes põhjendust ei leia!

Kui Aadam ja Eeva olid söönud keelatud puust ja Jumal neilt aru päris, mis siis kohe lahti läks? Selle asemel et tehtut kahetseda ja ennast süüdi tunnistada, algas eneseõigustamine ja süü teise kaela ajamine. Aadam ajas Eeva kaela, Eeva mao kaela. Madu on selles ülimalt heas kujundlikus loos kurja kehastus, roojane vaim. Juba Vanast Testamendist loeme igasuguste roojaste vaimude kohta, kuid neil kõigil on üks ühine omadus – ahvatlus ja isekus. Isekus ja ahvatlus inimese jaoks.

Kapernauma sünagoogis oli üks tavaline hingamispäev, kui rahva hulka ilmus keegi võõras koos paari saatjaga. Tal lubati kõnelda ja sellest sai üks sõnade tähesajutund. Mehed kuulasid, lausa suu lahti, sest see mees kõneles nagu keegi, kel on meelevald. Kõik tundsid seda. Pärast ei mäletanud keegi, millest täpsemalt käis jutt, kuid see vapustas kuulajaid.

Võõras kõneles rahulikult ja õpetas ning kõne näitas kätte ühe hoopis uue tee. «Kes on see mees?» sosistati omavahel. «Ta räägib nagu üks uus prohvet. Kas Issand on jälle sünnitanud Iisraelile prohveteid nagu muistseil päevil? Naatsaretist? No mida head võiks sellest kolkast tulla?» Siis röögatas keegi rahva hulgas ja trügis lähemale.

Üks pungis, klaasistunud silmadega mees trügis puldi juurde, kus võõras naatsaretlane rääkis. Nüüd tundsid mehed ära Jehieli, sünagoogi sandi, kelle kohta kõik teadsid, et temas on kuri vaim. Päevast päeva koogutas ta sünagoogi ukse kõrval endamisi pomisedes, vahel aga valju häälega kisendades. Talle anti vahel mõni vaskraha almustki, kuid kirjatundjad, kes sünagoogis õpetasid, käisid temast tavaliselt kiiresti mööda, et teda mitte tähele panna.

Nüüd seisis ta võõra ees ja karjus: «Mis on meil sinuga asja, Jeesus Naatsaretlane! Kas sa oled tulnud meid hukka saatma? Ma tunnen sind: Jumala Püha!» Kuid võõras ei kohkunud põrmugi, vaid käskis tal karmilt vait olla ja käsutas: «Mine temast välja!» Ning Jehiel karjus veel valjemini, rappudes kogu kehast, ja jäi siis puldi ette põrandale lebama.

Enne kui inimesed taipavad, kes Jeesus on, tunnevad tema ära roojased vaimud. Inimese taipamine võtab aega; võtab tänapäevani. Aga need isekad ja roojased tunnevad ta ära kohe. Nad kardavad oma positsiooni kaotamise pärast – kas sa oled tulnud meid hukkama, küsivad nad. Nad kardavad, sest kuri valitseb omade üle just hirmu abil. Nad ei taha midagi tegemist teha Jumala Pojaga – mis on meil sinuga asja? Nad ei taha teada, et Jumal armastab inimest, kuid ei salli pattu. Aga nad tunnevad ta ära silmapilkselt.

Ei tule arvata, et see lugu jääb vaid kuhugi Piibli aegadesse. Vaba tahtega olendina on inimesele antud võimalus valida, kuid juba Eedeni aias valis ta vale tee, Jumalast kaugenemise tee. Jeesus on tulnud õiget teed kätte juhatama. Selleks peab enne lahkuma roojane, isekas vaim, et inimene võiks täituda Jumala vaimust. Alles siis võib ta öelda oma õigelt positsioonilt ning täie selgusega, kallis kingitus tänuga vastu võetud ja hoitud: «Ma tunnen sind: Jumala Püha!» Aamen.

Meelis-Lauri Erikson,

Kadrina koguduse õpetaja