Ususõna suus ja südames

Vennad, minu südamesoov ja eestpalve Jumala poole Iisraeli laste eest on, et nad pääseksid. Ma tunnistan neile, et neil on indu Jumala suhtes, kuid mitte tunnetuse kohaselt; sest nad ei mõista Jumala õigust ning, püüdes kehtestada oma õigust, ei ole alistunud Jumala õigusele. Sest Seaduse lõpp on Kristus, õiguseks igaühele, kes usub. Sest Pühakiri ütleb: „Ükski, kes usub temasse, ei jää häbisse.“ Ei ole ju erinevust juudi ja kreeklase vahel, sest seesama Issand on kõikide Issand, rikas kõikide heaks, kes teda appi hüüavad. Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse.
(Rm 10:1–4,11–13)

Ajal, kui meile soovitakse tegusat päeva ja soovitakse üksteisele edu, on innukus üks hästi kehutatud eluvaade. Pauluski oli innukas. Rooma kirjas tunnistab ta siiski, et kõik rikkus ära see, et ta oli mõistmatu ega tunnetanud õigesti, kui kiusas taga Issanda võitut. Ta oli segamini ajanud oma õiguse Jumala omaga. Seda näeb ta ka oma rahvuskaaslaste juures.
Meiegi ajame taga oma õigust ja teeme seda vahel suure innu ja põlemisega. Me ei anna alla. Me ei lase kellelgi ennast segada. Kas kristlased on sellest kõigest vabad? Vaevalt küll. Meiegi toome „Kristust alla“, et seadus ja moraal saaksid kaitstud. Vahel vist püüame „tõusta ka taevasse“, võttes kaasa mõned parimad sõbrad. Siis räägime kõuekeeli asjust, mis meile on iseenesest mõistetavad ja juba seeläbi ka kõigile teistele kohustuslikud.
Kiri lohutab meid, et päästet pole vaja otsida kaugelt, eemalt, sest Sõna on su lähedal, sinu suus ja su südames (Rm 10:8). Jumal on alati sinu jaoks olemas. Tema on Immaanuel. Ta on meiega. Nii mõnigi kord ei lase liigne innukus ja tegutsemislust meil seda lihtsalt tähele panna.
Jumala Vaim on armastuse Vaim, kelle igatsuseks on meid juhtida sinna, kuhu suunduvad meie südame sügavamad igatsused. Me võime ise mitte teadagi, kuhu on teel meie sügavamad soovid. Klammerdume kergesti oma unistuste või viha külge ja arvame ekslikult, et nimelt seda me vajamegi. Armastuse Vaim ütleb: Ära karda loobuda soovist hallata oma elu. Luba minul täita sinu südame tõelised igatsused. Selle nädala teema meie kirikukalendris kannab pealkirja „Suurim käsk“.
Pühapäevakoolis kirjutatakse see Jeesuse armastuse käsk kuldsalmina tahvlile. Mida see käsk sisuliselt tähendab, selle kohta on apostel Johannes öelnud oma kirjas: Ja see käsk on meil temalt endalt, et kes armastab Jumalat, armastagu ka oma venda! (1Jh 4:21) Meie innukus ja meie oma õigus on üksnes niipalju väärt, kui ta märkab kaaslasi enda kõrval ja püüab nendegi teekonda Jumalani toetada.
Selleks, et seda mõista, on vaja usku. Usku Kristusesse, Ülestõusnusse. Ülestõusmisusk on kristliku usu kese. Ainult selline usk suudab tunnistada Jeesust Issandaks. Usus näeme ka oma kaaslasi just nendest võimalustest lähtuvalt, mis Jumal on neile kinkinud ja mis tal on varuks meie kõigi jaoks. Me ei pea enam liigselt kalkuleerima ega olema kinni olevikus, nii et me ei näe, kuidas Jumal loob igal hetkel uut. Me ei vaja enam oma kätega ja piiratud mõistmisega valmistatud ebajumalaid. Usk tähendab, et me võime tegutseda juba selles elus nii, et Jumala tõotused peavad paika.
See ei tähenda põgenemist reaalsusest, vaid see on usul rajanev elu. Me ei pea olema innukad selles mõttes, et peame ise kõik ära tegema ja kõigega hakkama saama. Just sellise hoiakuga on inimesed teinud sageli kurja ja „lasknud märgist mööda“. Paulus teab, et inimeses on palju sellist, mis kisub teda Jumalast eemale. Kuid samal ajal on meis ka Kristus. On väga lähedal. Juba Vana Testamendi prohvet Hesekiel kuulutab: Ja ma annan teie sisse oma Vaimu, et te saaksite elavaks (Hs 37:14).
Vale innukus ilma Jumala õiguse taotlemiseta on ülbus ja upsakus. See on innukus ilma alandlikkuseta. Uhke ei tunne ära tõde maailma ja iseenda kohta. Uhke eneseteostus paneb ta inimesena lukku. Selleks, et maailmas läbi lüüa, peab ta püsima oma mullis ja üha end kindlustama. Usuhüpe on sellisel juhul mõeldamatu. Jääb järele käsk, liigne nõudlikkus teiste vastu ja väline kombe täitmine.
Sest igaüks, kes hüüab appi Issanda nime, päästetakse (Rm 10:13). Et see meiega nii saaks olla, peab Jumala sõna olema kõigepealt meie südames ja tulema sealt suhu. Ainult nii saame otsustada Jumala kasuks. Anselm Grün on kirjutanud: „Meie elu on pidev otsustamise ja asjade üksteisest lahutamise protsess. Me lahutame oma sisemuses hea halvast, õige valest, selge hägusast. Samas me teame, et ei suuda head halvast, teadlikku ebateadlikust ja valget pimedast lahutada jäävalt. Kaks poolt kuuluvad kokku. Ja ikkagi on jälle uuesti vaja lahutada ja kokku liita, on vaja otsustada ja teha ühemõttelisi tegusid, et me ei kaotaks silmist oma elu eesmärki.“

 

 

 

 
Urmas Nagel,
Räpina koguduse õpetaja