Juhime tähelepanu, et tegemist on vana postitusega, seoses millega võib esineda küljenduslikke nõrkusi.

Ristimine kui Jumala tegu

/ Autor: / Rubriik: Jutlus / Number:  /

Mt 3:13–17
Tuntud kirjakoht Jeesuse ristimisest Ristija Johannese käe läbi, mis sarnasena esineb kolmes esimeses evangeeliumis ja millele kaudselt viitab ka neljas evangeelium, tekitab vähemalt kaks olulist küsimust.
Esiteks: miks lasi Jeesus end ristida Johannese meeleparandusristimisega, kui ta oli patuta Jumala Poeg?
Mt 3:14 järgi näib Johannes väga hästi teadvat, et Jeesuse puhul on tegu kellegi Johannesest kui Jumala prohvetist veelgi tähtsamaga. See, et Jeesus on Jumala Poeg, on ka lugejale selge juba Mt 1. peatükis, kus ingel teatab Joosepile, et Jee­sus sünnib Pühast Vaimust ja päästab oma rahva nende pattudest. Kuid kas Jeesus teadis seda ka ise? Teatud vihjeid selle kohta annab küll Lk 2. ja Jh 1. peatükk, kuid Mt järgi astub Jeesus esimest korda lugeja ette just sellessamas Johannese ristimise stseenis ja kuuleb alles siis, et ta on Jumala Poeg. Nõnda jääb Jeesuse eneseteadvus selles loos meile saladuseks.
Küllap pidas Jeesus Johannesest ja tema meeleparandusristimisest siiski niipalju lugu, et ta ei pidanud paljuks Galileast Jordani jõe äärde tulla. Ka hiljem ütleb Jeesus ju Johannese kohta väga tunnustavaid sõnu, nimetades teda suurimaks inimeseks naisest sündinute seas.
Mt 3:14–15 antud Johannese ja Jeesuse kahekõnest selgub, et Johannes tõrkus Jeesust ristimast, kuid Jeesus pidas seda siiski vajalikuks selleks, et „täita kõike õigust“. Sõna „õigus“ (kr k dikaiosýne) esineb Matteuse evangeeliumis seitsmel korral ja võib-olla saab selle sõna tähendusest kõige paremini aru Mt 6:1 näitel. Seal on öeldud: „Hoiduge aga, et te oma vagasid tegusid ei tee inimeste ees, et nemad teid vaataksid, muidu ei ole teil palka oma Isalt, kes on taevas!“ Viimases eestikeelses piiblitõlkes on dikaiosýne selles kohas tõlgitud „vagad teod“. Seega on dikaiosýne seotud Jumalale meelepäraste tegudega.
Kui nii, siis soovis Jeesus Johannese ristimise läbi olla Jumalale võimalikult meelepärane. Ja võimalikult meelepärane sai ta olla tollase ülima Jumala ilmutuse kontekstis, milleks oligi Johannese ristimine. Sest Jeesus ütleb hiljem Mt 11:11 ise, et Johannese ristimine on prohvet Malaki ettekuulutuse täitumine, seega oli pühakirjas antud Jumala sõna saanud tegelikkuseks.
Osaledes aga hetke Jumala ülimast ilmutusest tulenevas riituses, andis Jeesus sellele uue tähenduse. Kui ülejäänud Johannese ristitavad tulid arvatavasti pärast talitust jõeveest välja ja andsid koha järgmisele ristitavale, siis Jeesuse ristimise järel toimus midagi enneolematut: taevad avanesid ja Jumala Vaim laskus tuvisarnaselt Jeesuse peale. See tähendab seda, et ristimine, mis Johannese puhul oli põhimõtteliselt vaid inimlik, ehkki eriline puhastusriitus, sai Jeesuse kui Jumala Poja puhul sakramendiks, jumaliku päritoluga riituseks.
Siin tekib paralleel armulaua seadmisega Jeesuse ja ta jüngrite paasasöömaajal, millest kõnelevad kolm esimest evangeeliumi ja 1Kr 11. Ka seal lähtus Jeesus juba olemasolevast riitusest, judaistliku paasapüha toidurituaalist, kuid andis sellele uue tähenduse.
Niisiis tuli Jeesus Johannese ristimist vastu võtma selleks, et teenida Jumalat hetkel parimal võimalikul viisil ja lõi ühtlasi võimaluse uutmoodi osaduseks Jumalaga – ristimiseks veest ja Vaimust.
Teine küsimus: mida annab Jeesuse ristimine meile?
Nagu juba öeldud, loob see aluse meie ja meie laste ristimisele veest ja Vaimust. Kuid mulle tundub, et Jeesuse ristimine õpetab meile ühtlasi midagi selle sakramendi olemusest. Mainisin ülal Jeesuse hinnangut Johannese kohta, et viimane on suurim inimene naisest sündinute seas. Teatavasti lisab Jeesus, et väikseim taevariigis on siiski Johannesest suurem. Seega pole Johannes kõigi oma prohvetivõimete juures ikkagi keegi muu kui lihast ja verest inimene. Jeesus aga on jumalikku päritolu, kiriku õpetuse kohaselt jumalinimene ja Jumal. Niisiis on Johannese ja Jeesuse puhul tegemist olemuslikult täiesti erinevate isikutega. Võib öelda, et patune inimene ristib patuta Jumala. See kõik on võimalik ainult seetõttu, et ristimine on läbinisti Jumala tegu. Pole tähtis, kes on ristitav ja kes on ristija: kui ristimine on toimetatud „täites kõike õigust“, siis see kehtib.
Kirikus ristib patune patust, surelik vaimulik surelikku last või täiskasvanut. Kui aga kasutatakse vett ja Jumala sõna, siis avanevad taevad, Jumala Vaim laskub ristitava peale ja hääl taevast ütleb: see on minu armas poeg või tütar, kellest mul on hea meel. Meie seda ei näe ega kuule nagu ei näinud ega kuulnud seda ka Jordani ääres Jeesust ümbritsev rahvahulk. Siiski me usume, et saame ristimises Jumala lasteks, nii Jumala pärijaiks kui Kristuse kaaspärijaiks. Issand, aita meid meie uskmatuses!
Jaanson, Mart

 

 

 

 
Mart Jaanson,
Nõo koguduse õpetaja