Umbrohi võib ka ilus olla

Mt 13:24–30
Olin alles koolieelik, kui vanaema mulle aianurgas omaette lapikese eraldas. Maa tuli korralikult läbi kaevata, kõik umbrohujuured välja noppida ja alles siis anti kätte ka seemnepakikesed ning lubati külvata. Mis seal täpselt oli, seda ei mäletagi enam, natuke seda ja natuke teist, peamiselt maitsetaimed ilmselt. Lapse jaoks oli muidugi põnev tärkamist oodata ja püüda mõistatada, mis oma ninakese mullast välja ajas.
Siis aga sõitsime perega nädalaks ära. Kui tagasi tulime, lippasin kohe oma peenramaad vaatama. Kõik rohetas. Kuid oh häda – tärganud oli ka päris palju selliseid taimi, mille seemneid ma kindlasti maha polnud pannud. Kuna taimetundmine alles kesine, ei julgenud neid välja ka kitkuma hakata – äkki tõmban välja valed asjad … Kui lõpuks õitseaeg kätte jõudis, arvasin oma lapsemeeles, et need ilusamate õitega ongi mu head taimed ja nirumad on umbrohi. Olin juba valmis rohimisega alustama, kui vanaema jaole sai ja selgeks tegi, et asi on hoopis vastupidine. Pettumus missugune … Miks peavad halvad asjad pealtnäha nii ilusad olema?
Peenar sai puhtaks, võib-olla läks suures rohimistuhinas ka mõni kasulik taim kompostihunnikusse, üksikuid umbrohuliblesid tärkas edaspidigi, aga saagikoristuse järel oli hea meel küll enda kasvatatut krõmpsutada. Sellest ajast jäi mulle kauaks teadmine, et umbrohul pole aias kohta.
Maalikunstnik Epp-Maria Kokamägi ütles ühes hiljutises intervjuus, et ta on loobunud oma koduaias lõputust umbrohuga võitlemisest, pealegi on naadiõied sama ilusad kui roosid. Et seesama tülikas ja salakaval naat tegelikult täiesti söödav ja kasulik taim on, teadsid meie esiemad juba ammu.
Meie kirjakoha põllumees kindlasti ei mõelnud umbrohu ilule, aga ta teadis, et umbrohujuured põimuvad nisujuurtega ning seepärast pole selle väljakitkumine mõistlik – kahju on suurem kui kasu. Mõtteviis, mis meie tänapäevastele suurpõllumeestele on võõraks jäänud. Suurte saakide nimel puhitakse seemneid, mürgitatakse põlde. Tulemus – kuigi põllud on umbrohuvabad, on vähenenud mesilaste ja teiste kasulike putukate hulk, see omakorda aga on muutnud kesisemaks lindude söögilaua ja vähendanud nendegi arvu. Isegi meie kaunist rukkilille näeb kasvamas järjest vähem.
Kas peakski siis päriselt loobuma umbrohuga võitlemisest? Laseme tal rahus kasvada oma aias, põldudel, enda hinges? Loodame sellele, et suurel saagikoristuspäeval on hea ja kasulik ülekaalus ning meid endidki arvatakse säilitamisväärse saagi hulka? Nii lihtne see vist siiski pole …
Lastevanemad kindlasti mäletavad oma kohkumist, kui avastavad, et nende lapsuke, kellele nad endi arust ainult häid kombeid ja ilusaid sõnu on õpetanud, hakkab äkki halvasti käituma ja inetusi ütlema – meie ju talle seda ette näidanud pole. Esimene reaktsioon on tavaliselt: kust sa seda õppisid? Sõpradelt? Mis sõbrad need sellised on? Peaks nendega suhtlemise kohe ära keelama! Esmapilgul tundub see hea mõte olevat, aga tagajärjed võivad olla ettearvamatud – trots, sõprade varjamine, valetamine … Kahju suurem kui kasu. Umbrohi võtab võimust.
Iseennast peame ju ka heaks ja tubliks ja ilusaks, aga põhjalikumal endassesüüvimisel avastame kindlasti jooni, mis ainult pealtnäha kenad on. Umbrohu petlik ilu on meidki võlunud. Kas peaksime nüüd meeleheitesse sattuma või saame veel midagi teha?
Epp-Maria Kokamägi möönis oma intervjuus ka, et päris roose lämmatama ta umbrohtu ei luba, pealegi armastab ta roose siiski rohkem. Lihtsalt kuskil on piir, millest enamat pole mõistlik rabeleda, ei füüsiliselt ega vaimselt.
Kas see võiks ka meile juhtnööriks saada? Külvata enda ümber head ja ilusat, hoolitseda selle eest oma jõudu ja võimeid mööda ning ehk ka umbrohi enda kasuks tööle panna. Kas see oleks võimalik? Paljud kindlasti väidavad, et ei mingil juhul, kõik halb tuleb halastamatult välja juurida! Paraku pole me kõikvõimsad ning seni, kuni püsib maailm, püsib ka umbrohi. Me lihtsalt peame endale selgeks tegema, millised umbrohud on need, mis meie külvi lämmatavad, ja millised on vaid paratamatud kaaslased. Lämmatavad umbrohud juurime kohe välja, teisi piirame, et nad võimust ei saaks. Ning kui avastame umbrohus mingeid kasulikke omadusi, võtame nad tarvitusele.
Meie kirjakoha põllumees viskas saagikoristuse päeval umbrohu lõkkesse, lõke aga andis ju sooja. Mina sain naadist koduaias lahti teadlikult teist umbrohtu – saialille – külvates. Lastele oli võimalik seletada, miks mõned käitumisviisid ja sõnavara teistele rõõmu ei valmista ning miks kõik pole sõbrad, kes endid sellena esitlevad. Endast leitud umbrohuseemned sunnivad igapäevasele meeleparandusele ja püüdmisele parema poole.
Lõplik otsus kõlblikkuse või kõlbmatuse kohta tehakse Suurel Koristuspäeval, seniks aga mõistlikku põlluharimist! Aamen.

 

 

 

 
Tiiu Hermat,
Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja