Karjane ja hunt

Jh 10:11–16
Ülestõusmisaja helgus ja päikselisus on mõnus aeg kujutlemaks end Kristuse lambukestena haljal aasal lebamas, maiustamas ja päikest võtmas. Milline idüll! Mis saakski seda rikkuda?
Vahest ehk ainult mõned teised lambad. Jah, parem hoida neist teistest pisut eemale. Mina ja mu karjane, sellest piisab. Las nood teised, teinekord tülikad või muidu mulle ebameeldivad lambad lebada mujal, mina aga vaatan ise, kuidas ja kus mul kõige mugavam on. Mis saaks viltu minna – karjase töö ongi ju mul sabas kõndida ja hoolitseda, et minuga midagi ei juhtu, kuhu tahes ma ka minna suvatseksin.
Aga hunt? Kas ma enese toredusele ja karjakaaslaste tülikusele mõeldes teda ehk sootuks ei unusta? On ju varemgi tihti ette tulnud, et karjase ja karja juurest irdunud lammas end peagi mõnusa päiksepaiste asemel hoopis hundi lõugade vahelt leiab. Nüüdki veel otsib too elajas oma võimalust, et siit-sealt veelgi mõni rasvane loomake endale napsata. Kas see läheb tal õnneks?
Kas kuri hunt on meie päevil edukas? Kas läheb tal tänagi veel korda pisikesi ja suuri, vanu ja noori Kirikust, Kristuse karjast eemale meelitada ja endaga võpsikusse vedada? Küllap läheb, kui meie ükskõikselt suhtume karjase kutsesse ja oma karja osadusse; kui üha enesekindlalt kujutleme, et karjane on seda vaid nime ja kuvandi poolest, nii-ütelda auametilt, tegelikult aga oleme igaüks ise need kõige kõrgemad otsustajad selle üle, kuhu parasjagu minna ja mil viisil elada. Siis leiab hunt tõesti hõlpsasti ohvreid, neid, kes tunnevad, et karjas neist tegelikult ei hoolitagi, et karjasel polegi neile hundiga võrreldes midagi paremat pakkuda ning et lõpuks on kõik nagunii ükskõik.
Kristus on aga tänagi veel hea karjane, kes lammastest paremini teab, mida noile tegelikult eluks ja rahuks tarvis läheb. Oma karjasetööd teeb ta aga paljuski oma sulaste ja ümmardajate kaudu. Tema piiskopid ja preestrid on vast kõige silmanähtavamalt sellesama töö peale kutsutud ja seatud, viimselt aga on sama kutsumuse osaline omal moel iga ristitud inimene. Meil kõigil lasub vastutus mitte üksnes omaenda hinge päästmise, karjase kutsele järgnemise ja karja hulgas püsimise eest, vaid ka nende eest, kellega hea karjane meid siinse ilma väludel ja teedel kokku juhatab.
Kõige esimesed karjased on inimesele tema vanemad. Kristuse, suure ülemkarjase teenistuses on just vanemate eesõigus ja kohus õpetada ning juhtida oma lapsi, hoolitseda nende eest ja näidata neile, mida tähendab tõeline armastus. Oma vanemate pühenduvat ja tingimusteta armastust kogedes on lastel hõlpsamini võimalik mõistma ning jäljendama õppida ka Kristuse, ennast täielikult kinkiva karjase meelt ja tööd.
Seesama kutsumus on oma ligimeste suhtes ka kõigil teistel pereliikmetel ja sugulastel, ristivanematel ja õpetajatel, sõpradel ja naabritel, töökaaslastel ja muul moel ligimestega suhestujatel läbi inimese elukaare.
On ütlemata ilus, kui ka koguduse vanad ja haiged liikmed ei pea tundma end kõrvalejäetuina, vaid kui nad lisaks raadiost või arvutist jumalateenistuse kuulamisele saavad osa ka kirikus pühitsetud armulauast, mida keegi koguduses selleks tööks õnnistatutest neile regulaarselt toob. Või kui keegi sõidutab kirikusse jumalateenistusele inimesi, kel muidu poleks võimalik tulla – seegi on õnnistatud karjasetöö.
Ristimisel saadud kutsumust karjaseametisse täidavad ustavalt paljud, kel pole küll võimalik pakkuda oma ligimestele materiaalset abi, ent kes pühendavad end iga päev püsivalt palvele abivajajate ja teiste karjaste eest. Mõnigi neist kasutab ajalehti ja päevauudiseid mitte uudishimu rahuldamiseks, vaid eestpalveteemade allikana.
Kristus, hea karjane, on andnud oma elu meist igaühe eest. Temasse ristituina on meilgi kristlastena kutsumus elada mitte palgalistena, mõõtes üksnes töötunde ja arvutades miinimumkohustuste määra, vaid armastajaina, kes oma karjasele, karjale ja selle liikmeile pühenduvad armastuse pärast.
Meilt ei nõuta ehk ajaliku elu varajast andmist nagu meie Issandalt, seda enam aga peaksime olema ustavad andma ümberolijaile head eeskuju regulaarse osalemisega jumalateenistustel, koguduses kaasalöömisega, piibliõppimise ja palvetamisega, püüdega iga päev edeneda pühitsetud elus nii oma mõtete, sõnade, tegude kui ka tegematajätmiste poolest.
Hunt ei pea oma tahtmist saama. Me võime üksteist kurja ja vihkamise vastu kaitsta ja toetada ning selles ettevõtmises edukadki olla, kui lubame Kristusel, meie heal karjasel, meis ja meie läbi elada ning toimida. Temaga olles ei tarvitse me ei surmavarju orus hirmu tunda ega päiksepaistel valvsust kaotada, vaid võime alati julge meelega arukalt rõõmsad ning tänulikud olla.
Kristus on tõesti üles tõusnud. Kiidetud olgu tema püha nimi igavesest ajast igavesti.

 

 

 
 

Toomas Nigola,
Põlva koguduse õpetaja