Milleks maailm?

Kuidas ma leiaksin Jumala? Kuidas ma mõistaksin Teda, kuidas saaksin aru, mida Tema minult ootab?
Äng lahutusest vaevab inimest. Justkui see, kes, otsides head, kolistab köögis kapiustega, suutmata otsustada, mis see hea on, nii kolistavad inimhulgad maailmas siia ja sinna, otsides midagi head. Aga mida ma siis tegelikult otsin? Mis on elu mõte, milleks me oleme siin?Mi 6:6–8
Kuidas ma leiaksin Jumala? Kuidas ma mõistaksin Teda, kuidas saaksin aru, mida Tema minult ootab?
Äng lahutusest vaevab inimest. Justkui see, kes, otsides head, kolistab köögis kapiustega, suutmata otsustada, mis see hea on, nii kolistavad inimhulgad maailmas siia ja sinna, otsides midagi head. Aga mida ma siis tegelikult otsin? Mis on elu mõte, milleks me oleme siin?
Üheskoos leerilastega mõtlesime eelmisel talvel välja vastuse: maailm on loodud isikute kasvatamiseks. Inimest luues puhus Jumal põrmu sisse oma hingeõhu ja nõnda sai inimene elavaks hingeks, kes on osaduses Jumalaga. Kuid Jumal ei soovinud enese kõrvale mitte liigutavat nukku, vaid isikut, seepärast lõi Ta inimesele vaba tahte. Jumal lõi saatana, kelle ülesandeks on hinge jumaliku päritolu tõttu muidu Jumalaga täielikus osaduses elava inimese eksitamine. Saatanal on võimu vaid niipalju, et ta suudab olla tasakaaluks inimese loomulikule püüdlusele elada kooskõlas Jumalaga. Nõnda sai inimene vaba tahte ja peab kogu oma elu langetama valikuid. Nende valikute karmis tõelisuses saabki hingusest isik, kelle saatuse üle viimses kohtus otsus langetatakse.
Selle kasvamise juures on taevane Isa meile toeks. Ta on aegade algusest saadik inimesi kutsunud ja juhatanud ning inimesed on ka väikelapse kombel komistades ja kukkudes püüdnud Ta kutsele järgneda. Ei ole isikutele paremat kasvulava kui see asine maailm, kus kätt pliidiraua vastu pannes kohe kõrvetada saad ning kus hea sõna peale inimene sulle naeratab. Õppimine on muidugi raske ja alati ei piisa ühest eksimusest, et inimene õppust võtaks.
Igatsus osaduse järele koos teadmisega oma eksimustest ja võõrdumisest sunnib meid küsima: millega võiksin lepitada oma Loojat, millega tulla Issanda ette, kummardama kõrge Jumala ette?
Kümnete aastatuhandete jooksul on neile küsimustele erinevaid vastuseid leitud. Küll on otsitud Jumalat puudest ja põõsastest, kivide alt ja allikatest, on mõeldud Talle erinevaid nägusid ja kujutatud Teda kui suurt hulka erinevaid tegelasi. Inimese taibule vastavad on olnud ka annid, millega Jumala ette astutakse.
Nüüd on üle kolme tuhande aasta olnud inimestel võimalus kasvada teades, et Jumal on üks ja et Ta hoolib omadest ning tahab inimest aidata ja õnnistada nii siinses elus kui tulevases. Aga küsimused me südames on jäänud samaks: kuidas leida tee Jumala juurde, kuidas leida hea ja vaigistada igatsust?
Neile küsimustele eelnesid jutluse aluseks olnud prohvet Miika raamatu kuuenda peatüki alguses Jumalalt suisa ahastavad süüdistused rahvale: «Mu rahvas, mida ma olen sulle teinud ja millega ma olen sind vaevanud? Vasta mulle!» Inimese ette pannakse ridamisi olukorrad, kus Jumal on teda hoidnud, kaitsnud ja õnnistanud ning siis jääb küsimus: miks inimene on Jumalale vastanud nõnda, kui me seda tänapäevalgi oma rahva seas näeme?
Kuigi süüdistused on suunatud rahvale, tuleb vastust anda igaühel üksikult. Rahvas on hukka läinud ka minu süü tõttu. Millega võiksin tulla, et minult võetaks mu suur süü, et osadus Jumalaga saaks taastatud?
Kas pean tulema Ta ette põletusohvritega, aastaste mullikatega? Ons Issanda meele järgi tuhanded jäärad, kümned tuhanded õlijõed? Kas pean andma oma esmasündinu üleastumise eest, ihuvilja oma hinge patu eest?
Iga inimene vajab rahu ja õnnistust. Õnnelik on inimene, kes on taibanud, kellelt rahu ja õnnistust saab. Kes on leidnud allika Jumalas, on nõus kõik andma, et vaid taastada kaotsi läinud osadust Temaga. Jumal käskis tuua patuohvriks jäära – ma toon tuhandeid! Jumal käskis tuua tapaohvri jaoks õli – ma toon õlijõgesid! Jumal käskis tuua uudseanni viljast ja kariloomadest – ma annan kalleima, oma poja! Ükskõik mida, kui vaid saaksin vabaks süüst, mis mind Jumalast lahutab!
Aga sellest kõigest ei ole abi! See kõik on ju minust väljaspool. Nõnda oleksin ma valmis ära andma kogu maailma enese ümbert, kui vaid ise võiksin jääda puutumatuks ja muutumatuks. Sedaviisi ei ole võimalik taastada osadust Jumalaga.
Me võime lõputult köögis kapiustega kolistada, suutmata mõista, mida me siis õieti otsime. Võime ka ühte või teist asja proovida, kuid ikka ja jälle taibata, et see ei ole ikka see. Jumal on meile teada andnud, mis on hea, mida me otsime. Jumala seadused ei ole mitte kohustus, mis on meie peale pandud, vaid läbi nende kõneleb Jumal just sellest, mis on hea.
Ja mida nõuab Issand sinult muud, kui et sa teeksid, mis on õige, armastaksid headust ja käiksid alandlikult koos oma Jumalaga!
Kõige tähtsam ja esimene asi on, et me teeksime õigust, et me tasuksime oma võlad õigeaegselt ega käituks kellegi suhtes kohatult. Meile on palju räägitud sellest, et kõiki tuleb kohelda võrdselt. Paraku tähendab see pahatihti, et kipume kõiki kohtlema halvasti. Kes seab eesmärgiks kõiki võrdselt kohelda, see suhtugu alkohoolikusse ja narkomaani nõnda, nagu on kohane suhtuda presidenti või piiskoppi. See on väga raske, kuid meie kohuseks on käituda vähemasti õiglaselt.
Kui oleme oma tegudes õiglased, siis avaneb meile võimalus teha head. Head teha ei saa õigluse arvelt. Head teha ei saa ka sunnitult. Armasta headust, rõõmusta võimaluse üle teha head – see tähendab rõõmustada võimaluse üle elada Jumala seaduste kohaselt.
Nõnda jõuabki inimene õndsusesse, selle Hea Allika juurde, kellelt tuleb kõik ja kellega osaduses elades leiame tõelise rahu. Selleks, et taastada oma hoolimatuse tõttu kaotatud osadus Temaga, kes minusse oma hinge on puhunud, tuleb mul uuesti hoolima hakata, armastama hakata, tuleb end alandada usaldama.
Ajakirjanduses on kuulda olnud kurtmist, et kiriku lävepakk on kole kõrge. Ei ole – hoopis uksepiit on madal. Kes ei kummarda, see sisse ei pääse. See on tõesti tõsi!

Jaan Nuga,
Palamuse koguduse õpetaja