Kasvada täiuslikkuse poole

Mitte et ma selle oleksin saanud või oleksin juba täiuslik, aga ma püüan kätte saada seda, mille pärast Kristus Jeesus on minu kätte saanud. Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud, ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. Fl 3:12–14

Päris väikesest lapsest peale on meil vaja tagasisidet oma tegemiste kohta. Me tahame teada, kuidas hakkama saime ja seejuures tahaksime väga kinnitust selles, et oleme hästi hakkama saanud. On inimesi, kes ilma tähelepanu ja toetava sõnata ei suuda üldse jätkuvalt toimetada. Ja kõik me tunneme tiibu kasvamas, kui oleme milleski perfektsed ja suudame teha asju veatult. Vahet pole, kas on tegemist väikese lapse ehitatud klotsidest torniga, mis püsib tasakaalus ega kuku, või on see sooritus spordis, mis toob kaasa kõrge tiitli. Keerulisem on täiuslikkust fikseerida seal, kus ei saa asju mõõta sekundite ja sentimeetritega – kirjanduses, kunstis, muusikas. Jutlustamine kuulub viimasesse kategooriasse.
Oma püüdlustes täiuslikkuse poole peame leppima sellega, et Jumal on meile ande jaganud erinevalt ning erineva hulga töö ja harjutamise juures on tulemusedki erinevad. Ma võin teha kõik õigesti, aga kui puudub see jumalik säde, siis on tulemuseks kõigest õigesti tehtud asi.
Me peame jätma lootuse saavutada veatus. Tänases kirjakohas toonitab apostel Paulus: Ära mõtle, et sa oled juba kohal. Ära mine selle meelituse õnge, et sa oled täiuslik. Seda vähem kui arvatav täiuslikkus on seotud sinu usuga. Me pole veel kohal, me pole kunagi kohal, oleme alles ja alati teel. Õpetussõnades on kirjas: „Tuleb uhkus, tuleb ka häbi“ (11:2) ja „Inimest alandab ta oma ülbus, aga kes on alandliku vaimuga, saab au“ (29:23).
Aga me saame ja peame kasvama täiuslikkuse poole. Kui mõtleme, et kõik, mis on võimalik saavutada, on juba saavutatud, siis võtame endalt kasvuvõimaluse. Kui arvame, et oleme õpipoisi east juba välja kasvanud, siis võtame endalt kasvuvõimaluse. Ajad on muutunud. Elu on muutunud. „ …. alles elu algab“ – läbi aegade on selles tuntud ütluses elu algust märkiv number jõudsalt kasvanud. Paljud pensioniikka jõudnud tuttavad on öelnud, et alles nüüd on neil mahti teha seda kõike uut ja huvitavat, milleks varem töö kõrvalt ei jäänud aega.
Ps 51:3–5 on kirjas „Jumal, ole mulle armuline oma heldust mööda, kustuta mu üleastumised oma rohket halastust mööda! Pese mind hästi mu süüteost ja puhasta mind mu patust! Sest ma tunnen oma üleastumisi ja mu patt on alati mu ees.“
Patukahetseja palvest pärit kuningas Taaveti sõnad „mu patt on kogu aeg mu ees“. Taaveti patt kummitas teda kogu tema ülejäänud elu. See on patu moodus toimida. Patt võib võtta meie elurõõmu, elujõu ja elutahte ning saata meid kogu meie elada jäänud aja. Mõned halvad teod ja rasked mälestused ei lase meid lahti. Apostel Paulus kirjutab: „… ühte aga ma ütlen: Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole“ (Fl 3:13b). Seda järgides, ükskõik mis on olnud, peame minema edasi ja elama tänases. Vahel ei lase meil minevikust lahti lasta inimesed meie ümber, sagedamini meie enda südametunnistus. Aga me ju usume, et Jumal võib meile andeks anda meie patud, kui me neid südamest andeks palume ja Kristuse armu alla alandume.
Jumal saab andestada, kahjuks inimene ei ole alati suuteline Jumala armu vastu võtma, sest ta tunneb oma üleastumisi ja tema patt on alati tema ees. Nende pimedate paikadega meie hinges on raske tegelda. Nendega tegelemata on raske elada. Õnneks halastav Jumal mitte ainult ei andesta meile, vaid annab ka kõik eluks vajaliku, kaasa arvatud selle, mida vajame oma mineviku üle võidu saamiseks, et võiksime hõisata Heebrea kirja sõnadega: „Läki siis julgusega armu aujärje ette, et me halastust saaksime ja armu abiks leiaksime parajal ajal!“ (Hb 4:16)
Apostel Paulus kutsub meid eesmärgi poole sirutuma. Me saame seda teha palvetades, lugedes Jumala sõna ja elades oma elu nii hästi, kui me suudame ja oskame. Olla täiuslik, seda enam olla täiuslik vaimses elus – see pole võimalik. Ainus täiuslik oli ja on Jeesus. Meie eesmärk peab olema kasvamine. Meile on antud selleks üks ja ainus elu. See elu on lühike ja varsti on kõik minevik. Ainus, mis loeb ja jääb, on see, mis on tehtud nii, nagu võime lugeda 2. Peetruse kirjast: „Kasvage meie Issanda ja Päästja Jeesuse Kristuse armus ja tundmises! Tema päralt olgu kirkus nüüd ja igaviku päevil.“ (2Pt 3:18)

 

 

 
 
Eha Kraft,
Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja