Vajame paastuaja järelemõtlemisaega nagu õhku

Neil päevil jäi Hiskija haigeks ja oli suremas. Ja prohvet Jesaja, Aamotsi poeg, tuli ta juurde ning ütles temale: „Nõnda ütleb Issand: Sea oma elumaja asjad korda, sest sa sured ega saa terveks!“ Siis pööras Hiskija oma näo seina poole ja palus Issandat, üteldes: „Oh Issand, meenuta ometi, kuidas ma sinu ees olen elanud ustavuses ja siira südamega ja olen teinud, mis sinu silmis hea on!“ Ja Hiskija nuttis kibedasti. 

Aga Jesaja ei olnud veel väljunud keskmisest õuest, kui temale tuli Issanda sõna, kes ütles: „Mine tagasi ja ütle Hiskijale, mu rahva vürstile: Nõnda ütleb Issand, su isa Taaveti Jumal: Ma olen kuulnud su palvet, ma olen näinud su silmavett. Vaata, ma teen sind terveks ja kolmandal päeval võid sa minna Issanda kotta. Ma lisan su elupäevadele viisteist aastat ja ma päästan sinu ja selle linna Assuri kuninga pihust ning kaitsen seda linna iseenese pärast ja oma sulase Taaveti pärast.“ Ja Jesaja ütles: „Võtke üks viigimarjakakk!“ Ja nad võtsid ning panid paise peale; ja ta sai terveks.

2Kn 20:1–7

Tänane kirjakoht õpetab meile, et Jumal JHWH on oma halastuses alati eneses ka veidi Jeesust sisaldanud, ka vanatestamentlikul ajal, ja et Jumala armus, mis teenitud kuuleka kummardaja Hiskija poolt, andis ennast aimata tänase Lunastaja julgustav trööst. Selle armu tunnistusena on meil õpetuslikult tervikuna käsitatav Piibel, mis koosneb Vanast ja Uuest Testamendist, millest omakorda tulenevalt teavad kristlased, mis on päriselt hea – igavene elu Jeesuses Kristuses.

Kuigi kuningas Hiskija sai Jumala armu tunda ajutiselt, eht vanatestamentlikul moel – ta oli Issandale olnud hea ja kuulekas sulane ja sellega ära teeninud ajapikenduse oma ajalikus elus –, siis oli see tol hetkel parim, mis Jumal oma teenija heaks teha sai. Kui käsu-usundis väljateenitud viisteist aastat läbi olid, seisis Hiskija ometi taas silmitsi suure tundmatuga. Kuidas see kõik täpselt sündis, jääb meile teadmata, 2Kn 20:21 märgib lakooniliselt „… läks magama oma vanemate juurde ja tema poeg Manasse sai tema asemel kuningaks“. Surema peab ja ta suri, nagu surrakse tänagi. 

Aga kui palju on ajaga muutunud. Tahtmata peab tänulikult imestama, kui suures eelisseisus oleme meie kuningas Hiskija kaasaegsetega võrreldes. Kõige selle valguses – nii nagu sageli Vana Testamenti lugedes – lausa peab hõiskama: küll on hea olla kristlane! Nii palju on lootust, usu vaid, süvene usu olemusse. Hea kristlane või otsija, tee tänavune paast kaasa, siis mõistad paremini, missugune vahe on Jumala armul täna ja Hiskija ajal. Saad kindlasti rõõmsaks Jeesuse määratus ettehoolduses! Hiskijal oli 15 aastat Jumala suure armu üle mõtisklemiseks, meil on igal aastal neli nädalat, paastuaeg enne suurimat püha – Issanda ülestõusmist.

Me vajame seda paastuaja järelemõtlemisaega nagu õhku. Sageli ei märka me vahet endise elu ja tänase päeva vahel. Elame hetkes ega mõtle, kust, millise pingutusega oleme eilsest tänasesse jõudnud. Nii üksikisiku kui inimkonna vaates. Profaanses maailmas võiks tuua võrdluseks eesti elu üheksakümnendate alguses ja praegu. Kolmekümne aastaga on elu täielikult muutunud. Kas me seda ikka ka näeme ja tunnistame? Oh häda, ütleme. Kolmkümmend aastat on liiga pikk aeg, et me seda arengut, mis meie ümber on toimunud, märgata suudaksime. Mis siis veel rääkida Kristuse lunastusteost vanatestamentlikul taustal ja valguses! Kas me seda paari tuhande aasta tagust meeletut muutust üldse oleme võimelised aduma, mõtestama ja vastu võtma, sellest rõõmu tundma? 

Õnneks on siin üks kaval nõks, mis aitab meil kergesti Jumala armu sisse elada. See on kirikuaasta, mis võtab kokku kristliku pärimuse. Me elame kogu Jeesus-sündmuse aina uuesti ja uuesti läbi igal aastal, kõik on kenasti kompaktselt 365 päeva peale ära jaotatud. Sula ainult sellesse ringi sisse ja tee need paar tuhat aastat tagasi toimunud kolm-neli kümnendit igal aastal uuesti korraga läbi. Usk kosub sellest nagu Hiskija, kui teda oli viigimarjakakuga ravitsetud.

Mida tahab inimene? Elada. Mul on Hiskijast kahju, et ta niimoodi kartma pidi ja kibedasti nuttis. Muidugi ma täpselt ei tea, aga aiman, mida ta tundis. Eks kõik kartsid. Kardavad tegelikult tänagi. Mina kardan ka. Aga mitte neil hetkedel, kui suudan olla kindel usus Kristusesse. Hiskija ajal Jeesust veel polnud, ei leidunud kedagi, kes oleks surma ära võitnud, ja perspektiiv lihtsalt kaduda oli rohkem, kui inimene oma haiguse päevil kanda jõudis. Ometi sai ka vanatestamentlikus ilmas alati loota Jumala armule. Hiskija sai viisteist aastat armuaega ja usun, et selle aja jooksul mõtles ta tänus Jumalale rohkem kui kogu oma eelneva elu jooksul. Mõelgem meiegi. Aamen.

 

 

 

 

Tõnis kark,
kaitseväe kaplan