Meid on hoiatatud, aga proovime ikkagi järele

 Selle peale ütleb Issand nõnda: „Kui sa pöördud, siis ma lasen sind jälle seista mu palge ees. Ja kui sa lahutad väärtusliku tühisest, siis sa oled otsekui minu suu. Nemad pöörduvad siis sinu poole, aga sina ei pöördu nende poole. Ja mina teen sind kindlaks vaskmüüriks selle rahva vastu; kui nad võitlevad sinu vastu, siis nad ei võida sind, sest mina olen sinuga, et sind aidata ja päästa, ütleb Issand. Ja ma päästan sind kurjade käest ning lunastan vägivallatsejate pihust.“ Jr 15:19–21

Prohvet Jeremija kutsuti kuulutama eesmärgiga kuulutada Jeruusalemmale meeleparandust ja pöör­dumist. Igatahes tundis prohvet päevast päe­va muret oma rahva pärast, sest talle läks korda oma maa käekäik. Olgu kuidas on, aga teist (kodu)maad neil pole. Ning üleüldse – kui keegi kuu­lutab templi hävinemist, ei saa see ju õige asi olla? 

Võime ette kujutada tema tüdimust oma töö vä­heste tulemuste tõttu. Ta oli seda tööd teinud suh­teliselt pikka aega. Aga teisiti ka ei saanud. Töö vil­jade puudumine võib olla vaimselt nüristav. Vas­tuseisu kohtas ta tihti varem, kui juba midagi lausuda jõudiski – kuni füüsilise ohu ja vägivallani välja. Juba veelgi varasemalt pika ajaperioodi väl­tel teatavat väljakujunenud rahva meelsuslaadi kii­resti ei muuda. Kõik see annab igapäevases elus ja inimsuhetes tunda. Ühelt poolt jah, justkui hoi­takse Jumala seaduste poole, teisalt aga ollakse käsuseadusest tüdinenud. Ei pidanud ka oma te­ge­mistes olema just eriti aus. Nõnda on mõistetav proh­veti meeleolu – ei ole kuigi lihtne kuulutada olus­tikus, kus ütleme näiteks, et valdav elukäsitlus on suuresti ilmalik või isegi lausa paganlik. Kindla maa­ilmavaate puudumisel tehakse omi seadusi, pai­nutades reegleid, nagu parasjagu meeldib, jättes Jumala omad unarusse jne. 

Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all (Kg 1:9).Millegi uue ja originaalsega on raske välja tulla, pealegi on see tavaliselt ikka unustusehõlma vajunud vana. Elu olemuslikud asjad ja aspektid on ikka needsamad, mis taas ja taas esile tulevad ja vahelduvad. Oh üllatust! Aga kui asjad ikkagi ei ole päriselt korras, kas siis on paslik kuulutada, et Jumalale on see meeltmööda ja et pole hullu midagi?

Tavaliselt jääb puudu kannatlikkusest. Kindlasti on päriselus sageli asjad kõike muud kui liiga lihtsad. Soovime piire kombata ja neid ikkagi ületada, sest siis saame päriselt teada, kui kaugele on võimalik minna. Seda näiteks juba Eedeni aiast. Meid on hoiatatud, aga proovime ikkagi järele. Sellel on loomulikult oma hind. Jeremija sattus sedavõrd keerukasse olukorda, näiteks sarnaselt Iiobiga, et kahetses oma olemasolu üldse. Süvenes kahtlus, kas Jumala tõotused on üldse usaldusväärsed. Teame küll muidugi, et kogu aeg ei ole võimalik ainult võita, õnneks aga kehtivad Jumala tõotused ikkagi, sõltumata sellest, mis me neist parasjagu arvame või ei arva. Ja sellest kindlust saada, et ebamugavad ajad ja olud üle elada, kui kõik ei lähe kõige ladusamalt. Aga varem või hiljem asjad ja olud ehk ikkagi muutuvad …

Prohveti enese inimlikud mõtted olid sega­mi­ni läinud tema vaimuliku mõistmisega. Ta oli vaimses mõttes ummikus. Siinkohal vajas ta ise pöördumist. Tuli asjad asetada taas õigesse pers­pektiivi. Täpne ja asjakohane äratundmine sel­lest, mis on Jumalast ja mis mitte, võis anda proh­vetile uut julgust ja jõudu edaspidise jaoks. Kui midagi on tulnud meie ja Jumala vahele, siis vajame pöördumist, et taas Jumala ees seista. Mida saab võtta mõistusega, seda tuleb võtta mõistusega. Ja sealt edasi õigest hetkest alates usaldada palvet ja ilmutust. Kokkuvõtlikult siis: lahutada väärtuslik tühisest, tegemaks ruumi Jumala tarkusele.

Tulevik tuleb nagunii. Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust (Jr 29:11). Läksid veel mõningad sajandid, aga aeg sai täis ja Jumal läkitas oma Poja(Gl 4:4). Täna võime ühtlasi mõelda pühakutele. On rõõm, et võime nende eeskujudest inspiratsiooni leida. Iga Kristuse oma on püha. Öeldud on, et kangelased peaksimegi jätma kangelasteks, sest lähemal vaatlusel leiame, et ka ususuurkujud ei ole pääsenud ilma usuvõitluseta Jumala usaldamise eest. Viitaksin siinkohal ühele kusagilt loetud Igapäevase palve (autor teadmata) mõningatele ridadele:

Hoia mind halvast harjumusest igal juhul ja igal 

pool kaasa rääkida. 

Vabasta mind tahtmisest kõikide asjad korda 

seada – 

tee mind järelemõtlikuks, ent mitte raskemeelseks. 

Ma ei taha olla pühak – mõnega neist on raske 

olla koos …

Kingi mulle võimet märgata head ka seal, kus ma 

seda ei oota …

Aidaku siis Jumal meilgi tema apostlite ja pühade eeskuju järgides mõista seda, mis tugevdaks meiegi usku. Aamen.

 

 

 

 

Georg Glaase,

Jõgeva koguduse õpetaja