„Usu võim“ – kirikut materdav meedia või edasiviiv analüüs väljastpoolt?

Eesti Päevaleht ja Levila avaldasid augusti lõpus artiklid ühiselt valminud sarjast „Usu võim“, mis keskendub peamiselt luteri kiriku mõjuvõimu uurimisele poliitikas ning ühiskonnas. 

Tegu oli kahtlemata ühe põhjalikuma kirikutemaatika käsitlusega taasiseseisvunud Eestis, kus teemat lahati mitmete pikkade analüütiliste artiklitega, mis baseerusid pikka aega toimunud uuringutel. Artiklid tekitasid lugejates palju emotsioone alates taevani kiitmisest ja lõpetades süüdistustega suuremas kirikuvastasuses, kui seda oli Nõukogude Liidu ateistlik propaganda. Tänases lehes käsitleme erialaekspertide arvamusi antud artiklisarjast. Sõna saavad kirikuvalitsuse meediatöö esindajad, ajakirjanikud, vaimulikud ja õppejõud – eksperdid, kelle arvamusel on kaalu. 

Eesti Kirik uurib selle meediakajastuse mõju, küsitledes kirikuga seotud inimesi.

Kaido Soom

—

Kirikuvalitsuse meediatöö 

Pilt oleneb vaataja silmadest

Mida arvate EPL artiklisarjast „Usu võim“?

Tiit Salumäe, meediatöö valdkonda haldav piiskop: 

Tegemist on keerulise projektiga – EPL ja Levila. Internetis väga pikka artiklite sarja kuulates jäi mulje, et Levila on teinud palju tööd. EPL paberlehte lugedes tundub, et kolmkümmend aastat on mööda saanud ja on tagasi mindud kuuekümnendate-seitsmekümnendate aastate nõukogude ateistliku „uuriva ajakirjanduse“ juurde. Kahju on, et tööd trükis ilmunud artiklitega on tehtud ilmselt kiirustades. Küllap oli selge, et uued teemad tulevad peale ja siis ei paku see kiriku ja kirikujuhi teema enam niisugust huvi. Mind kui EELK meediatöö eest vastutavat isikut ei kaasatud protsessi.

Kuivõrd vastas seal loodud pilt kirikust tegelikkusele?

Eks pilt oleneb vaataja silmadest, mõistusest ja soovidest midagi näha. Kui keegi on värvipime, siis on tal raske analüüsida maalikunsti. Milline on kiriku osa lepitajana meie üha enam lõhestunud ühiskonnas? Mina näen kiriku ülesannet ühiskonnas teisena, kui artiklis kirjeldati.

Ka see oli tasakaalustatud käsitlus?

Vabandust, ma ei leidnud nendes EPL-is ilmunud artiklites tõsiselt võetavat käsitlust.

Mida on kirikul sellest õppida?

Kirikul on igast asjast õppida. Mina ei soovi anda hinnet. Ma ei tea, kes oli selle „uurimise“ tellija ja rahastaja. Loodan, et mõni ajakirjanik leiab kirikus oma kodu. Kui mõtlen oma tööle kristliku meedia alal üle neljakümne aasta, siis olen elanud üle erinevaid ajastuid. Peapiiskop Urmas Viilma kaitseks ütlen, et kiriku juhid on alati olnud avalikult pildil. Peapiiskop dr Jaan Kiivit seenior kõrvaldati nõukogude võimu poolt 1968 selle tõttu, et tal oli liiga suur mõju. Mõelda – tema ei kasutanud Facebooki! See on naerukoht.

Julgustaks edaspidigi otsekoheseid küsimuse esitama

Arvan, et see kirjeldas üsna hästi muljet, millisena meedia kirikut näeb. Minu kui seestpoolt vaataja pilt kirikust erineb oluliselt, kuid see, kuidas asjad paistavad, on kahtlemata tähtis. 

Vaimulike igapäevatööd kirjeldav artikkel oli liigutav ja sisukas lugemine, tõi kiriku igapäevaelu teemad lugejale lähemale. Ka sarja tutvustava tunniajalise taskuhäälingu puhul tegi rõõmu, et ajakirjanike meeskond on kirikuteemadele ja rõhuasetustele hästi pihta saanud. 

Küsimusi tekitas sarja koondpealkiri „Usu võim“; juhtkiri, kus räägiti EELK „riigikiriku“ (sisu järgi küll pigem „kirikuriigi“) ambitsioonidest, ja kirikuvara teemaline artikkel. Avalik huvi on mõistetav ja teema kahtlemata intrigeeriv, kuid kirikut kirjeldati kohati justkui mingit (õnneks mulle tundmatut) kuritegelikku organisatsiooni. 

Hindan tõesti seda, et kirikuteemale olid head ajakirjanikud aega ja energiat kulutanud, aga sarjale tervikuna mõeldes arvan, et ei olnud tasakaalustatud. Peapõhjus on see, et kirikutöö olemus ja „lobitöö“ sisu ning eesmärgid jäid suures osas avamata, samuti suur osa meie antud (tasakaalustatud lugude eelduseks olevat) materjali kasutamata. Kohati esitatakse inimeste ja terve organisatsiooni pihta tõsiseid süüdistusi ja tehakse meelevaldseid järeldusi, kuid loo ilmumise eel ei ole olnud nendel teemadel võimalik kirikuvalitsusel midagi öelda. 

Lõppkokkuvõttes jäi ikkagi mulje, et projektis osalenud ajakirjanike jaoks said kirikuteemad kodusemaks ja pilt, mis avanes, oli siiski oodatust helgem. Loodame julgustada edaspidi meile otsekoheselt ka teravaid küsimusi esitama, selle asemel et eelarvamusi ja linnalegende võimendada. Kirikust tõese pildi esitamisele aitame hea meelega kaasa. 

Regina Hansen,

konsistooriumi avalike suhete spetsialist

—

Ajakirjanikud

Kes maksab, see tellib muusika

Ajakirjanikuna huvitab mind taust ehk see, mis jääb pealispinna alla ja millest ühe või teise probleemi lahkamine tõukub.

Artiklisari „Usu võim“ sai teoks SA Oivaline Ajakirjandus stipendiumi toel, mida antakse välja kord kvartalis. Eesmärk on edendada Eestis uurivat ja ühiskonda sügavuti mõtestavat ajakirjandust. Teises kvartalis oli üks pakutud uurimisteemasid „Kirik Eestis“. 23. augustist alates saime vilju noppida ehk lugeda Eesti Päevalehest ja Levilast artiklite sarja, mis on valminud stipendiumi toel.

SA Oivaline Ajakirjandus asutajad on Hans H. Luik, Viljar Arakas ja Siim Tuisk. Ajakirjandusstipendiume rahastavad Hans H. Luik, Raul Kirjanen, Viljar Arakas ja Hugo Osula perekond. 

Levila juht on Daniel Vaarik. Levila käivitamisse on investeerinud Taavet Hinrikus, Ahti Heinla ning Sten Tamkivi.

„Usu võimu“ autorid on teinud tõsist uurimistööd. Peapiiskop Urmas Viilma on intervjueerijatega olnud avameelne. Aga selline avatud suhtlemisstiil ongi talle omane. Olles kiriku liige ja üle paarikümne aasta töötanud Eesti Kirikus, olen saanud võimaluse jälgida muutusi, telgitaguseid, suhteid ja hoovusi EELKs.

Ajakirjanikena oleme aastate jooksul Eesti Kirikus jätnud paljustki, mis meile teatavaks on saanud, kirjutamata. Miks? Juba 1923. aastal Eesti Kiriku esimeses proovinumbris öeldi: „Eesti Kirik tahab usuelu äratajaks olla ja ebakosutavatest usuvaielustest hoiduda. Mitte kirikut purustada, vaid üles ehitada.“

Seda joont on hoitud ka taasilmunud Eesti Kirikus. Mul on väga hea meel, et seda on märgitud projekti teostajate poolt monitooringufirma Meedius tellitud meediaanalüüsis, mis võrdles EELK ametliku väljaande Eesti Kirik ja konservatiivse tiiva väljaande Meie Kirik sisu. (Meie Kiriku asutasid Enn Auksmann, Veiko Vihuri ja Illimar Toomet.) Kui analüüs näitab, et Meie Kirik võtab „jõuliselt ja hinnanguid andes sõna paljudel ühiskondlikel teemadel“, siis „Eesti Kirik ei lasku poliitilisse debatti, vaid keskendub kiriku ja usu teemadele“. Usus püsimine kinnitab meid ja pühakiri ütleb: „Ja nüüd, lapsed, püsige Kristuses, et kui tema saab avalikuks, oleks meil tema tulemisel julgus ja mitte häbi tema ees“ (1Jh 2:28).

Sirje Semm, 

ajakirjanik

Kunagi pidi järg ju kirikuni jõudma

Juuni keskel ilmus Delfi portaalis väike veebiuudis, mis jäi ilmselt paljudel kirikuinimestel märkamata. SA Oivaline Ajakirjandus andis teada, et ajakirjanik Holger Roonemaa on saanud stipendiumi projektile nimega „Kiriku roll ja mõju Eesti poliitikas ja ühiskonnas“.

Meedialabor Levila oli selleks ajaks iseseisvalt alustanud materjali kogumist suure kirikuteloo jaoks ja kaks ettevõtmist ühendati.

Kui tulemus augusti eelviimasel nädalal meedias ilmus, tuli sari kirikuinimestele külma dušina. Ka mina sain palju pöördumisi, kus uuriti, kes on selle ristisõja taga, arutati, mis on eesmärk ja kes saab kasu.

Ajakirjanikuna saan aru tegijate soovist minna telgitagustesse, otsida seoseid ja näidata, mis fassaadi taga toimub. Veel parem, kui õnnestuks midagi paljastada. 

Selliseid asju teeb meedia iga päev. Kunagi pidi see protsess kirikuni jõudma, sest tegelikult tahaksid inimesed sellest paremini aru saada ning rohkem teada. 

Iseasi on pealkirjad, terminid, kirjeldused. Jah, ka mina küsisin Levila köitvat kirikutereportaaži kuulates endalt, kuidas ma ometi olen sattunud sellise keskaegse ja müstilise kogukonna liikmeks. Selline mulje ju sealt jääb. Ent olen minagi olnud kirikus häiritud tühjavõitu jutlustest, saamatust asjaajamisest, kentsakatest valikutest. Ainult et minu jaoks ongi need untsu läinud asjad, mitte koguduse olemus. Et kirikukauged ja vähese religiooniteadlikkusega ajakirjanikud seda teisiti näevad ja sellest vaatepunkti erisusest ise aru ei saa, on mingis mõttes paratamatu.

On isegi kahju, inimesed nägid palju vaeva, lammutasid kiriku kivihaaval tükkideks, aga Jumalat sealt vahelt ei leidnudki. Mingeid erilisi skandaale ka ei leidnud. Sestap ehk mindigi liialt hoogu pealkirjade panekul. Kuna projekti taga oli kaks iseseisvat meeskonda, siis kukkus tagatipuks välja, nagu oleks kaht suurt konfessiooni vastandatud, kuigi autorid ei pruugi sedagi ise nii näha. 

Üldises plaanis oli huvi sarja vastu väga suur. Vähemalt ei ole kirik surnud koht, mis kellelegi korda ei lähe.

Bianca Mikovitš,

Maalehe ajakirjanik

—

Vaimulikud

Suppi pole õige süüa tuliselt

Pärast nädala jooksul avaldatud kirjutistega tutvumist torkas silma „ajakirjanduslik“ meetod pälvida lugejate tähelepanu löövate pealkirjadega, mis on valdavalt sisaldanud antud väljaande ajakirjanike omapoolseid hinnanguid. Levila pikemad esseelaadsed ülevaated on olnud tasakaalukamad, püüdes kogetud tegelikkust vahendada erapooletu vaatleja pilgu läbi.

On tervitatav, kui ajakirjanduses püütakse leida võimalusi pikemate ja süvitsi minevate artiklite loomiseks, mille kohal ei lasu pidevalt pingelise tähtaja varju. Samas võib küsida, kellele on kõneks olnud artiklisarja rõhuasetused kasulikud. Kui luterlik kirik on, nii nagu ajakirjanikud seda on soovinud näha, kahanev ja vähetähtis, siis miks sellele pöörata nii suurt tähelepanu?

Pikema aja jooksul on usutletud paljusid inimesi, aga kujunenud pilt on paratamatult tendentslik, kuna nii nagu meil on ühe praostkonna piires väga erinevad kogudused, võivad olla erinevatel seisukohtadel ka lähestikku tegutsevad ühe kiriku vaimulikud. Kui ajakirjandusel on võimalik rõhutada eriarvamusi, töötavad vaimulikud ja kirikujuhid selle nimel, et rõhutada seda, mis ühendab erinevaid vaimulikke, kogudusi ja konfessioone. 

Ühes artiklis heideti luterlikule kirikule ette liigset konservatiivsust ja ajaga mitte kaasaminemist kui negatiivset ilmingut ja teises loos kajastati õigeusu kiriku populaarsust tõdemusega, et see kirik on jäänud oma vanade õpetuslike seisukohtade juurde, mis tagab neile järjepideva kasvu.

Kui ajakirjanikud otsisid vastust küsimusele, kas kirikus käib palju inimesi, ajastati kirikukülastused kuudele, mil kirikus kehtisid koroonapandeemiast tulenevad piirangud ja tavapärastest külastajate hulgast osales füüsiliselt vaid kolmandik.

Vanasõna ütleb, et ühtegi suppi ei sööda nii tuliselt, kui seda on keedetud. Küllap on paljudelt kiriku vaimulikelt ja töötegijatelt küsitud ilmunud lehelugude kohta kommentaari, millesse on valdavalt suhtutud rahulikult ja väärikalt. Teatud laadi ajakirjanduse eesmärk on pälvida tähelepanu skandaalide ja vastandamisega. Sellisele teatud mõttes tüli norivale käitumisele ei peaks kunagi samaga vastama, sest see on valdavalt sarnaste aktsioonide ellukutsujate eesmärgiks. Iga kristlane peaks sarnaste lugude puhul mõtlema, et kui see, mida kirjutatakse, ei vasta tegelikkusele, siis see ei tohiks ka meid puudutada, aga kui see vastab tõele, siis peab vaatama peeglisse ja meelt parandama.

Anti Toplaan,

Saarte praostkonna praost

Mida märkavad kirikust eemalseisjad

Artikleid lugesin esimesel kolmel päeval. Mulle jäi mulje, et kirjutavad inimesed, kes on teinud küll kõva tööd, kogunud palju fakte, kuid ei oska nendega kokkuvõttes eriti midagi peale hakata. Nad ise tunnistavad, et pole kirikuinimesed, pole kirikuga seotud, mistõttu nad ei saagi teemat eriti hästi vallata, näha tervikpilti. Kord või kaks (ja isegi mitte kakskümmend korda) kirikus vaatlejana käimine ei anna täielikku ettekujutust sellest, mis kirikus tegelikult toimub, ei aita mõista vaimsust, mis seal valitseb ja mis tegelikult kõige olulisem ongi. Ehkki paarist kohast tundus, et autorid olid midagi ära tabanud, taipama hakanud. 

Arvan, et mõne negatiivse asjaga artiklites on liialdatud tahtlikult, aga enamik asju, mis neis artiklites meid vaimulikena võiks torgata, on tulnud siiski sellest, et ajakirjanikud ei ole suutnud piisavalt hästi teemat omandada. Kindlasti on kirjutajaid mõjutanud rahvajutud ja legendid, mida kirikust eemalseisev ühiskond on kiriku kohta loonud. Väga hea, et nendel teemadel kirjutati, sest meil on sellest väga palju õppida. 

Artiklite kaudu saime ettekujutuse, mida märkavad inimesed, mida arvavad kirikust eemalseisvad inimesed, kuidas kirikuelu ette kujutavad. Saime teada, mida tundsid nemad, kes oma tööülesandeid täites pühakodadesse sisse vaatasid paaril korral, kuidas ja millisena nad nägid vaimulikke, mida märkasid jutlustest, mida neist tegelikult ootasid. Ja sellest on meil õppida. Äkki peaksime midagi oma kuvandis muutma, mõeldes just sellistele otsijatele, kes ei otsi skandaali, vaid kes puhtast südamest otsivad teed kiriku juurde, tahavad mõista, mis toimub, mis kirik tegelikult on. Võib-olla olen optimist, kuid arvan, et need ajakirjanikud on midagi väga olulist taibanud ja näevad kirikut nüüd hoopis teisiti kui varem, positiivsemalt.

Eve Kruus,

Tallinna Jaani koguduse abiõpetaja 

—

Õppejõud 

Ei tõlgendaks rünnakuna kiriku vastu

Ajakirjanduse huvi kirikuelu vastu on mu hinnangul tervitatav, sest vahetevahel on ju hea, kui ka väljastpoolt kirikut analüüsitakse. Päevalehe ja Levila käsitlused olid küll mitmeski küsimuses veidi n-ö üle võlli, aga ajakirjanduses ilmuvate lugude puhul on see sageli nii. Sõnum jõuab sel moel paremini pärale. Oli ka üksikuid faktivigu ja ilmselt oleks tulnud kasuks, kui tekstide autorid oleksid kasvõi faktide kontrollimiseks konsulteerinud mõne kirikuloolase või muu asjatundjaga. Tunnustavalt tuleb siiski öelda, et artiklite hulgas oli ka asjalikke käsitlusi ja huvitavaid tähelepanekuid. Ma ei dramatiseeriks olukorda üle ega tõlgendaks seda rünnakuna kiriku vastu.

Mulle isiklikult pakkus kõige rohkem huvi jutluste ja kirikukülastuste analüüs. Ühelt poolt võib selles näha nõukogude ajast tuttavat väljenduslaadi ja mõni osa oligi tõesti veidi karikatuurne, ent teisalt on see ilmekas näide sellest, millised küsimused ja hoiakud sekulaarses ühiskonnas domineerivad. Jutluste analüüs paljastas suure kuristiku, mis kirikus kuuldud sõnumi ja sekulaarse inimese peas toimuva vahel valitseb. Muidugi näitab see lünki religioonialases hariduses ja küllap võib mõnigi kirikuline öelda, et see on Jumalast kaugenemise ja inimesekeskse maailma üks tunnusjooni – aga kas ainult? 

Mu jaoks oli kõnekas üks paari aasta tagune ajakirjanduses ilmunud artikkel, kus märgiti, et lapsi kasvatades rõhutavad vanemad iga päev, et inimesed on loomult head, ent teod ei pruugi seda alati olla. See on kontekst, milles meie järgmine põlvkond kasvab. Kuidas selles kontekstis käsitleda pattu, armu ja rõõmusõnumit Jeesusest Kristusest? Kui mõtleme tagasi kirikulukku, sest vahetevahel on tunne, et ring on täis saanud ja oleme taas esimeste sajandite paganlikus Rooma impeeriumis, võiks iga vaimulik ja kristlane endalt küsida, milline on esimeste kristlaste kuulutuse ja paganamisjoni taustal kiriku praegune missioon, sõnum ja teenimisülesanne. Toonasest ajast võib kirikul olla nii üht kui teist õppida.

Priit Rohtmets, 

usuteaduse instituudi kirikuloo professor, Tartu ülikooli usuteaduskonna kirikuloo kaasprofessor 

Luterliku kiriku ühiskondlik ja kultuuriline mõju on suur

Levila artiklite sarja näol on tegemist põhjaliku ajakirjandusliku lähenemisega, mis on iseenesest meie ajakirjanduslikul maastikul kiiduväärt. Paraku hakkavad päevauudiste põgusale jälgijale Delfis ja Eesti Päevalehes esmalt silma kõmurikkad pealkirjad „võimuvõitlusest“, „kantimistest“ ja „valitute rikastumisest“. Mitmed inimesed on küsinud: mis kahtlased asjad teil seal kirikus toimuvad? Olen neil soovitanud pealkirjadest edasi lugeda, veendumaks, et nii hullud need asjad siiski pole. Kriitiline käsitluslaad ja teravad pealkirjad on meie meediale iseloomulikud ja pigem lugejate ligimeelitamiseks. 

Levila ajakirjanikud on selgelt välja öelnud, millistel eesmärkidel artiklisari sündis. See mõjub ausana. Oluline on aga silmas pidada, et kirik ei ole tavapärane organisatsioon: paljud asjad selles on seotud tugeva pühaduse tundega. Isiklikult seda pühaduse tunnet jagamata ei ole minu arvates võimalik kõigi kirikus toimuvate nähtuste mõistmisel lõpuni minna. 

Mitmes artiklis (kõige enam aga Päevalehe 23.08 juhtkirjas) esineb väide, justkui saaks kirik ühiskonnas tänasel päeval teenimatult palju tähelepanu ja erikohtlemist. Põhiargumendina esitatakse kahanev kirikuliikmete arv, tühjad maakirikud ja kõigest 25 000-ni ulatuv annetajaliikmete arv. See oli ka üks artiklisarja algatamise kaalutlusi – „tõmmata tagasi“ nende arvates „liigset“ ühiskondlikku tähelepanu EELK-le. Selle argumentatsiooniga mina nõustuda ei saa. Miks?

Luterliku kiriku ühiskondlik ja kultuuriline mõju on kaugelt suurem, kui annetajaliikmete arv seda aimata lubab. Religioonisotsioloogilisest kirjandusest leiame mõisted nagu „peidukristlus“ ja „asenduskristlus“. Viimast on Eestis uurinud Lea Altnurme. Ei saa jätta tähelepanuta, et luterlus on meile jätkuvalt omane ja lähedane teatud traditsioonide, kommete ja ajaloolise mälu vahendusel ning seda vaatamata aastakümnetepikkusele katkestusele nõukogude ajal. Meie hulgas on inimesi, kelle jaoks on luterlik kirik ja selle käekäik olulised ka siis, kui nad ise sinna ei kuulu.

2011. aasta rahvaloendusel pidas luterlust omaks 108 513 inimest. See pole pelgalt kultuurilise identiteedi alusel „omaks pidamine“ – enamasti on need inimesed rohkemal või vähemal määral kirikuga seotud, kuigi koguduste tegevuses aktiivselt osaleda ei pruugi. Seega, EELK kui organisatsioon pluss EELK suhtes positiivselt meelestatud „pooldajad“ on sedavõrd suur seltskond küll, et anda põhjust enda ühiskonnas nähtavaks tegemiseks. Seega, peapiiskop kõneleb märkimisväärse hulga inimeste nimel ja teeb seda hästi.

Ma arvan, et kirikul on Levila lugudest siiski üht-teist õppida. Neid kohti oli õige mitu, kuid minu suurimat tähelepanu pälvis artikkel „25 pühapäeva, 35 kirikut“. Kuulanud paljusid jutlusi, teevad ajakirjanikud järelduse: „Õigupoolest puudutatakse elulisi teemasid üleüldse haruharva. Kirikumüüridest väljaspool puhkevad epideemiad ja kriisid, inimesed siplevad haigustes, hirmudes ning võlgades, kuid peaaegu mitte ükski jutlus ei puuduta neid teemasid otsesõnu ja sageli isegi mitte kaude. /—/ See, mis juhtub maailmas, ei ole see, millest räägitakse kirikus.“ Ajakirjaniku selline järeldus mõjub kahtlemata küsimusi tõstatavalt. 

Minu doktoritöö näitas, et inimesed pöörduvad kristluse poole eelkõige sooviga enda elu ja maailmas toimuvat mõtestada, leida vastuseid oma elu küsimustele, väljapääsu hingemuredest, sihti ja suunda, kuidas kriisidest välja tulla ja elus edasi minna. Seda arvestades võiks kirikus räägitav esmajoones aidata inimesel tema ümber toimuvat kristlikult mõtestada ja seletada, leida lootust ja julgustust. 

Ajakirjaniku kõrvaltvaataja pilk märkab ka, et „… pigem noomitakse ja manitsetakse, kui julgustatakse või loodetakse. Kuulajad on eksinud, mitte leidnud“. Ehk on see üks kohti, mis võiks pakkuda mõtteainet ja edasist arutlust? Küsimus ei ole ju mitte kristliku kuulutuse „inimestele meelepäraseks moonutamises“, vaid selles, kas kirikusse tulija vaimulik nälg saab kustutatud – kas ta saab neile küsimustele vastused, mis teda tegelikult vaevavad, või sellest räägitakse mööda.

Liina Kilemit, 

usuteaduse instituudi professor, Tartu ülikooli usuteaduskonna teadur