Martin Lipuga Nõos

Üks Tallinna koolipoiss võib-olla polekski Nõo poole sõitma hakanud, kui lehes ei oleks ilmunud artikleid Nõo keskkooli astronoomiahuvilistest õpilastest („Selgete ööde romantika“, Noorte Hääl, 19.06.1965, „Eksperiment „Romantika“: Aadress: Nõo Keskkool“, 13.11.1965). See oli signaal, mis pani isegi araverelise poisi liikuma, pealegi oli aastate jooksul Tondi raamatukogust terve hulk eesti- ja venekeelseid kosmoseraamatuid koju taritud ning arusaamise piires läbi tudeeritud. 

Nõo kool pakkus kolmeks aastaks (1966–1969) ulualust nn Lätte majas asuvas, 1883. aastal ehitatud kihelkonnakoolimajas paiknevas poiste internaadis. Aleksander Läte (1860–1948) oli komponeerinud laule Nõo kirikuõpetaja Martin Lipu ning tollal Nõos (Kulbilohus) elanud Ado Reinvaldi sõnadele. Ka Lätte hingekriipiv A. Reinvaldi (1847–1922) sõnadele „Kuldrannake“ (1888) olla siin sündinud. Peagi sai tõmmatud mõtteline joon koolist, intrist üle poe kiriku ja surnuaiani, kus asus Martin Lipu sammas, peagi oli Tartus antikvariaadis pihku hakanud rullis nurkadega „tõeline kapsas“ Martin Lipu luulega, ilma kaane ja tiitelleheta, kuid vanainimese käega maalitud autori nimega. 

Nõo kirikut pääsesin seestpoolt uudistama jõululaupäeval, kui avastasin kirikuuksel lahkumas klassijuhatajat Ilse Koiki (1930–2018), võõras juhuslikus seltskonnas saabununa, kuid viisaka koolipoisina kahmasin mütsi peast ning soovisin „Häid pühi!“ ja olin hämmastunud tema üllatuse üle ning astusin kirikusse. Alles hiljem sain teada koos noomivate sõnadega ta ülesandest kirikuuksel.

See kõik meenus mulle Martin Lipu mälestusteraamatute „Minu elumälestused : noorest põlvest kuni aastani 1910“ [I] (2013), siis „Minu elumälestused. Teine anne. Aeg pääle 1910. aasta“ [II] (2017) ja lõpuks üllatusena luulekogu „Hilised õied : luuletused 1910–1918 : kogutud ja korraldatud tormi päevil 1919. a. jaanuari kuul“ (2021) nägemisel. „Nõo juhtum“ võiks olla eeskujuks paljudele meie kirikuõpetajatele – sarnaselt Mart Jaansonile, mitte ainult süveneda oma eelkäija Martin Lipu (14.04.1854–8.03.1923) pärandisse, vaid aidata kaasa koos mõttekaaslastega (koostanud ja toimetanud Mare Kanarbik, Kristi Metste, Vello Paatsi, Ago Pajur, Madis Kanarbik, jt) käsikirjade trükkimisele soliidselt kujundatud (Ivi Piibeleht) kalingurköidetes. 

Martin Lipu mälestuste kaks köidet on huviga loetavad – muide, laululeht tema ärasaatmisel kannab pealkirja „Laulud Nõo õpetaja (1884–1923) Martin Lipp’i matmisel 16. märtsil 1923. a. Nõo kirikus ja surnuaial“. „Koostajad on asendanud Lipu käsikirjalise „Nimede ja asjade juhataja tähestiku järele“ isiku- ja kohanimede loendiga“ (II köide, lk 8), kas nüüd see midagi juurde andis, arusaadavad mõlemad, pigem võttis Lipu kirjapruuki vähemaks. 

Teise mälestusköite Lipu enda lõpusõna sisaldab huvitavat autori arusaamisest luulest ja ta enda luuletustest: „Kui mu esimesed laulud sündisivad, seisin saksa klassikaliste luuletajate mõju all. […] Võera kirjandusega oli nii palju tegemist, et tee vanemate mõtteilma niihästi kui kinni läks; kuldsed kodu hääled olivad ta kõrvus peaaegu kustumas“ (II, lk 309). Jah, sellest mõttekäigust on pisut vähe kajastust leidnud „Hilistes õites : Luuletused 1910–1918“, pigem on sellele eelnenud raamatutes „Kodu Kannid“ (1897, Tõine anne, 1899), „Lihtsad lilled põllu peenralt ja niidu nõlvalt“ (1902) ja „Päikse kullas : Uued luuletused“ (1904) kodused hääled rohkem esil. Viimane, viies kogu on eelnevatega võrreldes pigem kuivapoolne ja detailivaesem. 

Mart Jaanson kurdab „Hiliste õite“ eessõnas Rudolf Põldmäe käsitluse üle Eesti kirjanduse ajaloo 1966. aastal ilmunud II köites, et „Lipu värsid voolasid ilma suurema vaevata, sest ta oli pealiskaudne ja keskendamatu, sügavama inspiratsioonita kergekäeline paljukirjutaja, enese vastu äärmiselt vähenõudlik“ (lk 568–569). Sellisel puhul peame ka meeles pidama Rudolf Põldmäele (1908–1988) nõukogude retoorika poolt esitatud nõudeid, et usu-, vaimulikku, kiriklikku kirjandust pidigi käsitlema ateistlikus ilkuv-norivas võtmes – vaadake sama autori pisiartikleid kirjanike leksikonides. 

Tegelikult võiks mõtiskleda Rudolf Põldmäe „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud „Vennastekoguduse kirjanduse“ (2011) juures, kus autor viibis Vennasteuniteedi arhiivis aastal 1939, sealse „[t]öö tulemuseks sai üle 1200 lehekülje (vihikuformaadis) märkmeid ja välja võtteid allikatest, mida ei olnud ükski Eesti-poolne uurija seni põhjalikumalt kasutanud (G. Suits sai kogudele ainult põgusalt pilku heita).“ („Vennastekoguduse kirjandus“, lk 15) Töö sai kirjutatud artiklite toel mitmes etapis 1940ndatel aastatel ning 1974–1975, toetudes neljal korral ka Martin Lipu teadetele. Selle uurimuse esmatrükk ongi „Eesti mõtteloo“ sarja raamat AD 2011! 

Jääb vaid imetleda eeluurimisvanglas ning Komi vangilaagris, edasi väljasaadetuna Omski oblastis (perekond küüditati Siberisse Omski oblastisse aastateks 1949–1955) ja Eestis ootavate teiste nõukoguliku kirjanduse palgatöö ülesannete seas Rudolf Põldmäe sihikindlust ja lausa Jumala õnnistust tema sellele tööle ning et käsikiri ja märkmed kuidagimoodi säilisid. Endel Sõgla poolt toimetatud-kohitsetud kirjandusloos ei saanudki teisiti – sa kas kirjutasid nõutavalt või üldse mitte ja Sõgel kirjutas ise! Aga elu vajas elamist ja lapsed koolitamist.

Ka Martin Lipu kirjutatud luuletuste arv 854 pluss 393 viimases „Hiliste õite“ kogus, tundub Nõukogude aja negatiivse värvinguga klišeena, kus paljukirjutamine oli suur patt ja luuletusi ning valikut pidi teiste seltsimeestega koos „arutama-valima ja viimistlema“. Tõsi, siia peaks liitma „Uues lauluraamatus“ (1901) ilmunud tõlked (61) ja kuus originaalluuletusel põhinevat laulu, lisaks veel vaimulike laulude kogus „Kodu-Kannel“ ilmunud 191 teksti, kuigi viimaste puhul nuriseb autor: „Ehk tohin loota, et minu vaimulikkudele lauludele „Kodu-Kandlis“ [1894], ja nimelt neil, mis lauluraamatusse vastu võetud, oma jagu tähtsust on. Üksi seda peaksin soovima, et viimastele antaks tagasi kuju, nagu mina neid sääl kirja pannud ja nagu nad osalt ka proovilauluraamatus („Vaimulikud laulud“, Riias 1895) ilmusivad.“ (II, lk. 314) 

Ei olegi aastaid kirikuõpetaja seisukohavõttu võru keele kohta tekstis kohanud kui nüüd: „Vististi on aga minu „Koolilaste“ ja „Piltidega Piiblilugu“ aidanud Võru praostkonna koolidest võru murrakut välja tõrjuda ja ühist eesti kirjakeelt sinna asemele panna ja nõnda kaotada kahju, mis sellega sündinud, et ükskord selle õnnetuma mõtte pääle tuldud, et väiksele eesti rahvale kahes keelemurdes kirjandust luua!“ (II, lk 315) Ei õnnestunud – meie ühine sõnavara on just tänu murdesõnadele, murdeluulele-proosale palju rikkam! Enamgi veel: kuldsete tähtedega vajutab tänane Eesti Vabariik mälestuse „kuldse kodu häältest“ Nursipalust-Tsirgupalust meie kõigi mällu! 

„Hilised õied“ lisavad autori eelmistes kogudes ilmunud 131 armastusluuletusele lisaks 178 uut. See teema väärib eraldi käsitlust, sest seoseid Martin Lipu eelneva armastusluule tekstidega nagu esmapilgul polekski. Põhjus rääkida Lipust kui eelmise sajandivahetuse armastuslüürikust? Muide, oma viimastes luuletustes tuleb Martin Lipp sarnaselt Ado Reinvaldiga kuldrannale: „Kuldrannale saad!“ (lk 406) ja eriti „Kuldrannale“ (lk 429), mis lausa paluvad komponeerimist Lätte laulule lisaks.

Kui asetada nüüd kõik Martin Lipu raamatud üksteise kõrvale, saame meeliülendava kogu. Tühimik valitseb vaid tema lastele kirjutatud „Laste Jõulu Lehtede : häädele lastele pühade andeks kirja pannud M. Lipp, 1–4 anne“ 1898 (32 lk), 1899 (40 lk), 1900 (40 lk), 1902 (36 lk) ning suurekaustalise Viiburis trükitud „Laste Jõulu-albumi“ 1900 (22 lk) uustrüki osas. Kokku võiks neist ilus raamat saada teiste kõrvale. Pealegi vahelduvad seal Martin Lipu enda ja ainetel tõlgitud värsid pisikeste vagajuttudega ning oleks jõuluajal armas pätadele ette lugeda ja suurematel veerida ja arutada. 

Nii on linnulennult lood luuletaja, kirikuloo ja suguvõsade uurijaga, kelle mälestussamba juurde Nõo koolipoistel läbi aegade vahetevahel asja on olnud, et veenduda, kas Teele käib ikka ilupoiss Imelikuga seal kohtamas, ning teades, et 8. märtsil 2023 möödub sada aastat Martin Lipu surmast. Aga alguses oli pilk sügistaeva tähtede poole läbi algelise teleskoobi Nõo kooli tagusel tühermaal ja siis sai kuulata Tõravere teleskoobitorni kupli avanemise kõmavat heli. Taevas on kõikidel üks – Martin Lipul nähtud, Nõo koolipoisi romantikat täis taevavõlv või pool sajandit hiljem Tallinna koduaknast nähtavad üksikud tähed paistmas läbi öise valgusreostuse hämu. 

Vallo Kepp