Jeesus on nii teerada kui rännusiht

Jh 12:1–8

Pühapäeval tähistame palmipuudepüha. Selle pühaga algabki vaikne nädal. Johannese evangeeliumi 12. peatükis jutustatakse sellest, kuidas Jeesus tuleb paasapühadeks Betaaniast üles Jeruusalemma. Inimesed tervitavad Jeesust nagu valitsejat palmiokste ja rõõmuhõisetega. See püha räägib meile kuningate Kuningast, kes – erinevalt rahvahulkade ootusest, et on saabunud uus hiilgav ilmalik valitseja – madaluses oma ülesande täidab, „saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani“.

Aga enne pidulikku sissesõitu Jeruusalemma külastab Jeesus Laatsarust ning tema õdesid Martat ja Maarjat. Ta oli nende juures sagedane külaline. Nüüdki on Marta teenimas Jeesust ja tema jüngreid söögilauas. Maarja aga avaldab oma austust Jeesusele hoopis teisel, erilisel moel: ta võiab Jeesuse jalgu hinnalise nardisalviga ning kuivatab neid oma juustega.

Jeesuse võidmine siin viitab nii tema prohveti, preestri kui kuninga olekule. Jeesus on teinud midagi imelist, ta on äratanud surnust nende venna Laatsaruse. Maarja on kogenud Jeesust kui elu andjat, seda, kes on võitnud ka surma. Ta ei saa teisiti, ta soovib Jeesusele anda parimat, mis tal on. Maarja on tõenäoliselt mõistnud Jeesuse tõelist olemust. Võides Jeesust tema surma eel avaldab ta ülimat austust. Nõnda saab ilmsiks Maarja hoolivus ja armastus Jeesuse kui armsa inimese vastu ning ühtaegu õnnestav aimus, sõnulseletamatu teadmine tema jumalikkusest.

Seevastu pragmaatiline Juudas kaalutleb kõike praktilisest seisukohast lähtuvalt ning näeb Maarja tegevuses vaid raiskamist ning omaenese kasu kaotust. Ta ei mõista Maarja tegu. Juuda jaoks kehtib vaid range kasu-kahju arvestus, eelkõige aga enese heaolu seadmine esikohale. Ta ei näe Maarja tegu kui armastusväärset ning austust avaldavat. Juudas ei näe oma tõeliste tähenduste tunnetamist takistava mõistuspärasuse tõttu olulist ega suuda mõista ka Jeesuse olemust. Jeesus aga viitab siin oma peatsele lahkumisele ning sellelegi, et tema erilise kohalviibimise aegu tuleb toimida hoopis teisiti, kui oleks kombeks tavapärastel, argistel aegadel. Samasisulise vastuse andis Jeesus ka siis, kui Ristija Johannese jüngrid usutlevad: „Miks Johannese jüngrid paastuvad, Jeesuse omad aga mitte?“ Jeesus vastab: „Kui peigmees on kohal, pole vaja paastuda.“ Teisisõnu võiks väljenduda: patt oleks ära põlata andeid, mida meiega jagab elava Jumala Poeg.

Naaskem mõttes Laatsaruse ja tema õdede majja. Maarja ja Marta teenivad siin Jeesust neile osaks saanud andidega. Marta teenib teda oma kätetööga. Nii nagu meiegi võime Jeesust teenida oma tööga erinevates ametites. Maarja aga laseb Jeesusel osa saada ülevoolavast armastusest. Kes armastab, kingib kõik, mis tal on, ja kahetseb vaid, et tal veelgi enamat ei olnud. Nii nagu tööstur Oskar Schindler kahetseb filmis „Schindleri nimekiri“, olles päästnud sadu juute, et tal rohkem vara ei olnud, et oleks võinud veelgi enam elusid päästa.

Jeesus aga päästab igaühe, kes on valmis uskuma ning alandlikult tunnistama ta Kristuseks, see tähendab Võituks, Salvituks. Selleks tunnistas Jeesuse ka Maarja oma armastusetegudega. Kui vaatame Jeesust armastuse silmadega, siis avanevad meile tema tähendamissõnad ja tegutsemine, kogu tema olemus hoopis uuest ja piiritult avarast vaatenurgast. Siis ei seisa meie silme ees enam pelgalt lihast ja luust inimene, kes rändjutlustajana ringi käis ning imeväel näljaseid söötis, januseid jootis, haigeid tervendas ja surnuid üles äratas, vaid Kristus – elava Jumala Poeg, Jumal Jumalast, Valgus Valgusest, tõeline Jumal tõelisest Jumalast.

Kõike seda arvame ennast teadvat ning tunnistame suurtel kirikupühadel Nikaia usutunnistuse sõnadega. Kuidas aga sõnum Jeesuse läheduse erakordsusest meie igapäevaelus kajastub?

Meie oht on lasta elu pisikestel koormatel üle pea kasvada, nende alla mattuda, nii et kogu lootus ja usk hääbub Jumalast kaugenevas armastuseta olekus. Küllap oleme sageli kuulnud kõneldavat, et vaja on minna pühapäeval aiamaale või perega spaasse, selmet jumalateenistusel kogeda Jumala andiderikast lähedust osaduses kaaskristlastega. See hoiab meie vaimu virge ja palved täis jumalikku väge. Võiksime koos laulik Martin Körberiga kinnitada: kui tõuseksin ka vara, teeks tööd all tähesära, on sinuta kõik tühine. Jeesuseta muutubki meie elu tühiseks, tähtsusetuks, siis näeme vaid elu rasket, muredest täidetud poolt. Me unustame, et elul on eesmärk, et meil igaühel on midagi jagada oma kaasinimestega. Selles olukorras tuleb meil endale ja enda ümber vaatamise asemel tõsta pilk Jeesusele. Tema on ühteaegu nii teerada kui ka rännusiht. Temas on nii tee algus kui ka ots. Kes temasse usub, on juba sihil – ka siis, kui ta on alles teel.

 

 

 

 

Lea Jants

Nissi koguduse õpetaja