Et Jumala heldus meis püsiks

Lk 4:23–30

Soosing, see on kui kuidagi eriliseks, väljavalituks olemine. Justkui poleks vaja endal selleks suurt midagi teha, piisab, kui keegi, kellel on selleks võim või olemus, sind hoiab, sinu vajadusi märkab ja neid rahuldab. Vajadusi võib olla erinevaid, niisamuti ka soosinguid. Küsimus on, kas me märkame soosingus olemist.

Oleme pühapäevakoolilastega arutanud selle üle, et kui keegi teeb meile midagi head, kas me märkame seda, kas oskame tänada. Meenutades heategusid sai otsustatud luua tänutähtede sein, kuhu lapsed saavad kinnitada kuldsest paberist välja lõigatud tähe. Nende tähtede peale ei saa kirjutada enda nime, kui oled kedagi abistanud ja selle üle natuke nagu uhkegi võid olla. Nende tähtede peale ei saa kirjutada kellegi nime, sest tõeline abistaja ei taha „autahvlile“ saada oma suuremeelsuse eest, vaid talle piisab sinu tänutundest ja kohast sinu südames.

Pühapäeva perikoop kirikukalendris märgib Luuka evangeeliumi 4. peatüki salme 23–29. Jeesus hurjutab Naatsareti sünagoogis sinna jumalateenistuseks kogunenuid, oma küla rahvast. Enne seda laseb Luukas meil saada osa Jeesuse tunnistusest prohvet Jesaja sõnade läbi, mida Jeesus rullraamatust ette luges. Kuidas on õige Jumalat teenida? Olla armuline endast nõrgemate vastu, märgata abivajajat, murda leiba näljasele, võtta oma kotta kodutuid, seista vastu ülekohtule. Jeesus loeb: Issanda Vaim on minu peal, seepärast on ta mind salvinud. Ta on mind läkitanud kuulutama vaestele rõõmusõnumit, kuulutama vangidele vabakslaskmist ja pimedatele uuesti nägemist, laskma vabadusse rõhutuid, kuulutama Issandale meelepärast aastat.“ (Lk 4:18–19) Ta ütleb, et see kirjakoht on just nüüd täide läinud. Inimesed said seda kuuldes rõõmsaks, nad tunnustasid Jeesust. Samas nad ka imestasid, et tema suust tulid sellised armu sõnad, sest oli Jeesus ju Joosepi poeg.

Jeesus kõneleb sünagoogis veel, kirjeldades olukorda, mille ta ise on tekitanud, käies külades, õpetades, tervendades. Meenutades sündmusi Kapernaumas, mille sarnaseid ei ole ta ometigi korda saatnud oma kodukülas. Justkui põhjendades seda, et koduküla pole saanud tähelepanud ega soosingu osaliseks, toob Jeesus esile prohvetite Eelija ja Eliisa ajal toimunut. Ei saanud prohveti soosingu osaliseks mitte need, kes seda saada eeldasid, vaid said hoopis vaene lesknaine ja süürlane Naaman.

Jeesuse see kõne ajas naatsaretlased aga raevu. Kas sedasi Jeesuse, Joosepi poja ütlemise peale jäävad nad ilma oma väljavalitu staatusest? Või on nad jäänud liialt imetlema ennast, oma seadusekuulekust, enda laitmatust. Kas nad on kasutanud neile antud võimalust olla armuline ja helde?

Naatsareti rahvas on Jeesuse sõnadest sedavõrd marus, et on valmis Jeesust järsakust alla lükkama, välja kihutama, tapma tõele osutajat. Prohvetlikud manitsused ja Jumala õiglusele tähelepanu juhtimised ei ole toonud tunnustust ühelegi õpetajale. Kuid just ometigi omade pärast valutavad õpetajad kõige rohkem südant. Oma pere liikmete langus ja Jumala salgamine on see kõige valusam kogemus. Ometigi on taevariik kuninga sarnane, kes kutsus ja palus pulmalisi peolauda, kuid kutsutud otsisid ettekäändeid kutse tagasi lükkamiseks (Mt 22:1–14).

Prohvet Jesaja sõnad tuletavad taas meelde vajadust meelt parandada, loobuda omaenda võimetele, inimtarkusele ja enda eristaatusele lootmisest. Keskenduda Jumala kohalolu ja juhtimise märkamisele.

Jumala armus elamine on suur soosing. Jumal on helde, Jumal on armastus. Jumal ei jäta hätta. Alandlikus tänus Jumalat oma südames hoida ja kõiges teda teenida, püüdes olla niisama armuline, armastav ja hoidev oma ligimese vastu, on meie ülesanne oma tänu Jumalale avaldada. Jumala armastuse aaret, mis on meile „sülle kukkunud“, tuleb hoida puhaste kätega, puhta mõtte ja puhta südamega ning tulevastele põlvedele edasi anda.

Me oleme Jumala omad, ristimise kaudu Jumala laste perekonnaliikmeks saanud ja mitte ainult. Pühas ristimisvees oleme vabastatud patust ja orjapõlvest, hukkumisest ja hukatusest. Meid on tõstetud erilisse, väljavalitute staatusesse, meisse on justkui poogitud seda väärisõlipuu mahlakust, tugevust, selgust, püsivust. Meidki on väärindatud, tehtud väärtuslikumaks seeläbi, et Jumal ise on panustanud meie pääsemisse. Jumala heldus püsib meis, kui meie püsime temas.

Me elame soosinguaegades, sest meil on võimalus kuulda ja lugeda Jumala sõna, palvetada Püha Vaimu kohaloleku eest enda eludes, olla lootusrikkad Jeesuse Kristuse lunastustöö ootuses. Meie kohal on rahutaevas, olgu meie südameteski suur Issanda rahu. Aamen.

Küllike Valk

Ridala koguduse õpetaja