Armastus ja viha ei mahu ühte südamesse

Mt 5:43–48

Te olete kuulnud, et on öeldud: Armasta oma ligimest ja vihka oma vaenlast! Aga mina ütlen teile: Armastage oma vaenlasi ja palvetage nende eest, kes teid taga kiusavad. Mt 5:43–44

Mäejutluses esitatud Jeesuse õpetus on suureks väljakutseks. On alati olnud, on siiani. Sagedamini tsiteerime Vana Testamenti ja osutame seal sätestatud reeglitele, mida tohib ja mida mitte, kui mäejutlust ja Jeesuse sõnu vaenlase armastamisest. Ja kui Jeesus kõneleb täiuslik olemisest, siis kipume sedagi võtma ikka omas puritaanlikus võtmes ja eeldama, et see tähendab täiuslikkust meie kriteeriumitest lähtuvalt.

Siiski tundub, et mäejutluse lugemiseks tuleks kõik meie inimlikud ja tavaloogika argumendid kõrvale panna ja lasta end üllatada, sest Jumal on täis üllatusi. Jeesuse mäejutlus just selliselt on kujundatud, et ta üllatab, ja kui tahame pühakirja lugeda mäejutluse vaimus, tuleks ikka leida üles need ootamatud ja üllatavad lahendused ning mitte muganduda praeguse ajastu poolt etteantuga.

Jeesuse „te olete kuulnud, et on öeldud“ on meile siin eeskujuks. Meilegi öeldakse, et armastusest ei piisa. Peab ikka olema hirmu ja karistust ka, muidu ei ole armastus tõsiseltvõetav. Ärge uskuge! Armastus ei vaja teostumiseks hirmu, sest nõnda kui armastus ajab välja hirmu, toimub see ka vastupidi (1Jh 4:18). Öeldakse, et armasta patust, aga vihka pattu. Ärge uskuge! Armastus ja viha ei mahu ühte südamesse. Kui sa ei suuda patust armastada nii, et ta seda armastusena tunneb, ei armasta sa üldse. Veel öeldakse, et Jumala armastamine on olulisem kui ligimese armastamine. Ärge uskuge! Jumala armastamine ongi ligimese armastamine, sest ühtegi muud käsku pole meile antud (Gl 5:14).

Armastatakse ka mujal kui kirikus. Mõnel pool on armastust veel kordades rohkemgi, kui seda kirikust leida saame. Aga Jeesus annab armastusele veel ühe lisamõõtme. Ta ütleb: armastage ja palvetage oma vaenlaste eest. Ehk oleme kuulnud, kuidas vahel oma vaenlaste, teisiti mõtlevate inimeste eest palvetatakse. Palutakse, et nad parandaksid meelt, et nad tuleksid tõe tundmisele ja hakkaksid mõtlema nagu meie. Mis väärtus on armastusel, mis tahab võtta armastatult tema iseolemise ja muuta tolle sinu enda sarnaseks?

Palvetada oma vastase pärast on väga raske, sest see tähendab paluda, et temal läheks siiski kõik hästi, et ta oleks õnnelik ja kogeks oma elus tähendusrikkust. Palvetada kellegi pärast, kes on sinuga eri meelt, ei ole tema ümberkasvatamise palve. See on palve, mis peab sind kasvatama tema poole. Ja selle valmisoleku väljendamine on juba ise suur julgustükk, sest ma panen sellega kõrvale oma tarkuse ja taipamise ning olen avatud sellele võimalusele, et ma saan, nagu tema on. Jeesuse suur käsk armastada oma ligimest nagu iseennast (Mk 12:31) on piibliteadlaste sõnul tõlgitav ka nii: armasta oma ligimest, sest ta on nagu sina. Armastada tähendab näha ühisosa ja liikuda selle suurenemise suunas.

Muidugi tekib kohe küsimus, kas Ukraina kaitseväelane peaks armastama Vene vallutusväelast, kas Volodõmõr peaks armastama Vladimirit, kas pommitatav oma pommitajat. Kui jah, siis mil moel oleks see teostatav? Jeesus ütleb, et armastuse ülesandega kaasneb ülesanne olla täiuslik, nagu meie taevane Isa on täiuslik. Tema oma täiuslikkuses laseb olla nii ühel kui teisel, nii halval kui heal. Kas ta on seejuures ükskõikne ja hoolimatu? Vahel ehk igatsekski, et Jumala täiuslikkus oleks pisut vähem täiuslik ning saadaks kurjadele vähemalt lahingute ajal rohkem vihma ja ebasoodsaid tingimusi kui headele. Ikka ju ülla eesmärgi nimel, et headus võidaks.

Sõjatandrilt tuleb lugusid, mis kõnelevad omalaadsetest imelistest sekkumistest ja tõesti ka looduse enda asumisest headuse poolele. Ent samavõrd on neid lugusid kõneleda ka teisel poolel. Jeesus siin ei räägi nii palju sellest, kuidas Jumal toimib ja tegutseb, vaid kuidas meie peaksime seda tegema. Täiuslikkus, mille Jeesus meile siin ülesandeks seab, ei ole saada Jumala vägevuseks, vaid see on pigem teekonna suuna kui pärale jõudmise tähenduses. Ei leidu ju inimest, kes võiks olla täiuslik või eeldada, et ta selle iialgi saavutaks.

Vaimulikus elus me ei saa kunagi lõpuni teada kõike Jumala kohta, ammugi seda ise oma elus teostada. Aga me saame liikuda tema suunas. Ja see suund ongi oluline. Ka täiuslik armastus, mis ületab inimlikud piirid ja kutsub meid nägema maailma ja inimesi Jumala silmadega, on siht. Me jääme selle teostamisel alati küündimatuiks õpipoisteks ja nii mõnigi kord peame tunnistama, et siit me edasi ei oska. Aga niikaua kui me armastuse ülesannet ära ei unusta ja oleme valmis armastuses üle piiride minema, oleme taevase Isa moodi ja teel tema poole. Aamen.

Tauno Toompuu

Rakvere koguduse õpetaja