Jesaja ei kutsu endasse sulguma

Ma tahan nüüd laulda oma armsamast, mu armsama laulu tema viinamäest. Mu armsamal on viinamägi viljakal mäenõlvakul. Ta kaevas ja puhastas kividest ning istutas häid viinapuid; ta ehitas selle keskele torni, ta raius sinna ka surutõrre. Siis ta ootas, et see kasvataks häid kobaraid, ent kängunud olid kobarad, mida see andis. Ja nüüd, Jeruusalemma elanikud ja Juuda mehed, mõistke ometi kohut minu ja mu viinamäe vahel! Kas oleks olnud vaja teha mu viinamäega veel midagi, mida olin jätnud tegemata? Miks ma ootasin, et ta kasvatab häid kobaraid, kuna ta andis kängunud kobaraid? Aga nüüd tahan ma ometi teha teile teatavaks, mida ma teen oma viinamäega: ma kisun maha ta aia, ja ta jääb laastatavaks, ma lammutan ta müüri, ja ta jääb tallatavaks. Nõnda ma hävitan ta. Teda ei kärbita ega rohita, ta kasvatab kibuvitsu ja ohakaid ja ma keelan pilvi temale vihma andmast. Sest Iisraeli sugu on vägede Issanda viinamägi ja Juuda mehed tema lemmikistandik. Ta ootas õigust, aga vaata, tuli õigusetus; õiglust, aga vaata, tuli hädakisa.

Jesaja 5:1–7

Jesaja sülgab oma raamatus tihti tuld ja tõrva. Tänasel päeval oleks ta võib-olla üks nahktagis, tätoveeritud ja pikajuukselistest motojõugu pealikest ja pusiks vabal ajal teha raskemetalli ansamblit. Basskitarri ja trummide tagumise saatel röögiks ta meile kõrva seda, mida isegi praegu kui talvisel sõjaajal näeme: maailm meie ümber on pime paik. Päikest pole palju. Inimestel me ümber on raske. On neid, kes on leinas. On neid, kellel on valus. Ja veel muid, kelle on neelanud masendus. Elu ei ole alati sugugi kerge.

Sellise karmtõese sõnumi väljakarjuja peab ju olema raskerokkar. Või siis leiaks pädev perearst küllaga põhjust, et ta viharavile saata.

Aga nagu raskerokkaritel ikka: kõik päevad pole piksepäevad. Üks kümnest loost on ka meloodiline, kandev ja südantliigutav ballaad.

Mõnikord lähevad äiksepilved ja maru ära. Taevas selgineb. Ning järele jääb puhtakspestud, kristallselge päikseline ja värske ilm. Neid episoode nimetatakse Jesajal „õnnekuulutusteks“.
Üks selline on tänasele kirjakohale eelnenud neljandas peatükis. See räägib Jeruusalemma õnnelikust tulevikust pärast suuri katsumusaegu. Viiendas peatükis tuleb  tänane „raskerokipala“. Ning sellele järgnev peatükk ehk siis kuues „lugu kauamängivalt“ räägib prohvet Jesaja ametisse kutsumisest Jumala poolt. See peatükk on prohvet Jesaja üks „parimaid hitte“ – palju tsiteeritud siin ja seal.

Prohvet Jesaja on tõesti olnud üks kõige „kauamängivamaid“ prohvetite hulgast. Temale on omistatud tegevusi ja sõnu kokku nelja kuninga valitsemisperioodist. Ilmselt on tegemist pigem Jesaja „prohvetikoolkonnaga“, kuid sedalaadi tüütud üksikasjad huvitavad väga kitsast ringi piiblispetsialiste. Meil on arukam vaadata narratiivi tervikuna ehk siis kogu lugu korraga. Jesaja loo pealkiri võiks olla midagi taolist: „Kuidas noorest ja vihasest fundamentalistist areneb Jumala kutsumise järel välja inimene, kes suudab välja näidata ka oma päikselisemat poolt“. Küllap neid mehi on veelgi, kes sellises karakteris suudavad iseennast ära tunda ning midagi õpetlikku kõrva taha panna.

Mida õpetlikku on meil siis ikkagi tähele panna tänaseks antud kirjakohast?
Seal on prohvet Jesaja Jumala suuks ning räägib, et Jumal lõi kõik eeldused selleks, et Iisrael kui rahvas head vilja kannaks. Hoolitses, kaitses, õnnistas. Kuid sellest hoolimata kandis Iisrael kui viinapuu hoopis „kängunud kobaraid“. Üks ingliskeelne laiendatud piiblikommentaar ütleb „metsviinapuu kobaraid“. Ehk siis – pidi olema kultuurviinapuu, aga välja tuli, et on metsik viinapuu. Söödamatud kobarad. Jumal valas oma õnnistust ja hoolitsust, et tekiks kultuur: ligimese eest hoolitsemine, õiglus ja viisakus. Kõik oli tehtud selleks, et ühiskond võiks  olla valgustatud ja hooliv. Kuid selle asemel jäi metsikus: üksteise kõri kallal purelemine ja nõrgemate ärasöömine. Viienda peatüki edasine kirjeldus näitab ju, et Iisraeli ühiskonda jäid iseloomustama nõrgemate käest vara äravõtmine ning rajud joomapeod.

Milline õpetlik iva on siin peidus meie jaoks? Muu hulgas näiteks see elutõde, et „sa annad endast parima, kuid sellest ikkagi ei piisa“. Me saame teistele anda võimalusi ja luua eeldusi edenemiseks. Kas nad aga seda kasutavad, sõltub ikkagi mitte niipalju meist kui neist endist.

Me saame luua kursusi eesti keele õppeks, kuid ei saa suure rahva esindajat sundida ära õppima eesti keelt. Isegi siis, kui ta on meie maal elanud juba pool sajandit järjest.

Me saame tutvustada mujalt tulnud inimestele meie komberuumi ja kultuuri. Kuid ei saa seda tehes automaatselt oodata, et nad hakkavad selle tulemusena sealiha ja hapukapsaid sööma. Vaid on võimalik, et nad jäävad ka edaspidi ideoloogia kandjateks, mis põhjustab homofoobiat, pogromme juutide vastu ning naiste õiguste jalge alla tallamist.

Seda tõdedes ei kutsu ma üles ei võõravihaks ega vabariigi piiride sulgemiseks või tugevamate survemeetmete loomiseks. Nii nagu ma ei kutsu üles ka vaenuks kelle tahes üksiku ligimese vastu, kes meile pettumuse valmistada võib.

Me julgeme avada oma südame teisele inimesele ning jagada temaga kõike. Kuid see ei võta veel teiselt ära valikut. Ta ei pruugi samaga vastata, vaid võib meid ka reeta või hüljata. Sest vaba tahe on alati kahe teraga mõõk – teine pool saab seda kasutada nii heaks kui ka halvaks.

Jesaja kutsub meid üles kainusele ning naiivsusest loobumisele. Kuid ta ei kutsu meid üles kibestumisele või endasse sulgumisele. Aamen.

Aare Luup

Tallinna Peeteli koguduse õpetaja