Usust, mis päriselt võidabki kurjuse väe

Jr  7:23–26

Vaid ma andsin neile selle käsu, öeldes: Kuulake mu häält, siis ma olen teie Jumal ja teie olete minu rahvas; ja käige kõigiti seda teed, mida ma teid käsin, et teil oleks hea põli! Aga nemad ei kuulanud ega pööranud kõrva, vaid käisid oma nõu järgi oma kurja südame paadumuses, ja nad läksid tagasi, aga mitte edasi. Alates sellest päevast, kui teie vanemad lahkusid Egiptusemaalt, kuni tänapäevani olen ma läkitanud teie juurde kõik oma sulased prohvetid – läkitanud päevast päeva -, aga teie ei kuulanud mind ega pööranud kõrva, vaid jäite kangekaelseiks; te tegite rohkem paha kui teie vanemad.

Taas eksivad mu mälestused 40 aasta tagustesse mälupiltidesse, kui mind läkitati Mulgimaale kahe põlenud kirikuga kogudusi teenima. Mõneti ilmuvad toonased emotsioonid ja mõtted ootamatu selgusega. Midagi poleks Eestis nagu sisuliselt muutunud. Välised sümbolid, lipud ja asutused on küll teised ja kannavad hoopis teisi nimetusi. Ka kirikuisse sisenejaid ei märgita üles ega teatata neist, „kuhu vaja“.

Samas tunduks, et ka praegune kirik omab sarnaselt VI saj eKr Juuda prohvet Jeremija aegset formaalse kultusasutuse mainet. Vajadusel tehti neis efektseid ja suurejoonelisi rituaale ja liturgiaid, mil pühakojad täitusid inimestega. Tavalistel pühapäevadel olid need üsna kõledalt tühjad ja unustet.  Tohutu rahvalainetus on ka meie templitest läbi käinud, ilma et oleks taibatud peidusoleva Jumala kandvat mõtet ja sõnumit.  

Jeremija raamatu 7. peatükk tegeleb apostaasia ehk usust lahtiütlemise  tagajärgedega, mille tulemuseks on rahva kannatused, nuhtlused ja küüditamised (Unger’s Bible Handbook, lk 346). Halley’s Bible Handbook võrdleb Jeremija-aegset Iisraeli aga naisega, kes häbiväärsete idolaatriate kaudu lahkub oma abikaasa juurest, et anduda  võõrastele.  

Mäletan, et teoloogiaõpingute alguses sõitis meie väike tudengite rühm Tartust Võndu sealse pastori Kalle Kasemaa juurde heebrea keele tundidesse.  Ta oli üsna nõudlik õpetaja. Võttis tükk aega pingutust ja pusimist, et hoida õppimises järge. Tänini on kuidagi eredalt meeles ksv! Jaanus Noormäe manitsus: „Peeter, jäta need Loomingud maha ja loe hoopis midagi põhjapanevat!“ 

Ta poetas mulle salaja pihku Uku Masingu käsikirjalise artikli „Kompromissidest“.  See  paarileheküljeline õhuke traktaat mõjus nagu just täpselt minule kirjutatu, kinnitades meie raskete valikute ja otsuste õigsust. Küllap see mõjutas meid ja sestap selle kirjutise vägi pole kuhtunud tänaseni. Antud tekst aitab mõista paremini ka toonast Anatoti prohvetit –  kiriku ja riigi armutut kriitikut – Jeremijat: „… Usu mind: kui need, kes vajavad sind, tulevad ise. Kui sa moondad end ja veiderdad selle maailma võitmiseks, siis nemad ei tule. Ja seda maailma ei võida sina iial, mu poeg, kui saad vaid yheks tema lapseks …” (U. Masing „Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt” – „Anatoti prohvet”, 1993, lk 357)

Issand pärib oma rahvalt aru, miks see on Temast taganenud.  Sellepärast Jumal nuhtleb neid, kes on Tema lepingust loobunud.  Jeremija kutsub rahvast taas usaldama Jumalat, et panna kogu oma lootus Tema pääle.  Halliste, Mõisaküla jpt kirikud on tänaseks imekaunilt taastatud ja ootavad kogudust igal pühapäeval kuulama prohveti sõnumit: „… käima kõigiti seda teed, et ET MEIL OLEKS  HEA  PÕLI!“ (Jr 7:23c).

 Pühakiri lisab, et jumalakartus on suur tuluallikas: 1Tm 6:6.   Prohvet kutsub endaparandamisele, ümberpöördumise ja Jumala väärseks saamisele (U.M. „Anatoti prohvet“, lk 65).  Jumal saatis inimkonnale Jeesuse, et Tema kannatuse ja alandlikkuse kaudu leida Jumalasse ülestõusmist.  Juudamaa on kahjuks tänaseni „kõige kurvem maa maailmas“, ütleb prantsuse orientalist Ernest Renan oma teoses „Vie de Jésus“ (e. k „Jeesuse elu”, 1996): 

„Täielik loodusevõõrus, millega kaasnes omamoodi kuivus, piiratus ja jäikus, on andnud kõigile puhtalt jeruusalemlikele saavutustele suursuguse, ent nukra, kõleda ja eemaletõukava varjundi. Oma pühalike õpetlaste, ilmetute kanoonikute, silmakirjalike ja süngete vagatsejatega poleks Jeruusalemm iialgi inimkonda võitnud. Põhi on andnud maailmale lapsemeelse Sulamiidi, alandliku Kaanani naise, kirgliku Magdaleena, hea kasuisa Joosepi ja Neitsi Maarja. Kristluse sünnipaigaks saab pidada ainult põhjapoolseid maakondi; Jeruusalemm seevastu on tõeliseks kodumaaks kangekaelsele judaismile, mille rajasid variserid, mille pani kirja Talmud ja mis on läbi keskaja jõudnud meieni.“  (Lk 29)

Voldemar Kuljus lisab oma postillis „Maa sool“: „Kristus on toonud taevast välgu maa pääle, mille tuli sulades kokku inimese kurbusega, muudab iga viimase valupisara imeilusaks pärliks. Jeremija tahab meile anda välgu väge, teha meist taeva saadikud – Jumala suu.“ (1933, lk 111)  

Oculi pühapäeval vaatab Tema kõikenägev Silm meid armastuse ja mõistmisega, et hoiaksime vahvalt ja julgelt kinni oikumeenilisest põhiväärtusest ja loovuse allikast – usust, mis päriselt võidabki kurjuse väe. Siis leidub kindlasti neid, kes meiega tahavad kaasa tulla, et koos siseneda Messia uude ajastusse, kus valitsevad arm ja halastus. Rabi Tov’i sõnadega: „Kurbus lukustab taevaväravad, aga palve avab lukud ja rõõmul on vägi kiskuda maha myyre.“ („Juudi mõtteterad“, tlk M. Prantsus, lk 47) Aamen.

Peeter Parts

Kolga-Jaani koguduse õpetaja