Et alandlikkus ja väärikus teeks südamesse pesa

Kaht asja ma palun sinult, ära neid mulle keela, enne kui ma suren: pettus ja valekõne hoia minust eemal, vaesust ega rikkust ära mulle anna, toida mind aga vajaliku leivaga, et ma küllastudes ei hakkaks salgama ega ütleks: „Kes on Issand?” või et ma vaeseks jäädes ei hakkaks varastama ega patustaks oma Jumala nime vastu. Õpetussõnad 30:7–9

Kuigi enamiku Õpetussõnade raamatust on kirjutanud/dikteerinud kuningas Saalomon, siis käesoleva peatüki autoriks on märgitud „massalane Agur”. Tema kui isiku kohta on teooriad, kuid mitte teadmisi. Ühe versiooni järgi on tegemist kuningas Saalomoni sünonüümiga, teise järgi on tegu ühe kirjutajaga – tõlkes „koguja” või „kirjapanija”.

Igal juhul on tegu mehega, kes alustab väga alandlikult: „Kui ma olen ka rumalam meestest ja mul ei ole inimmõistust ja ma ei ole õppinud tarkust, aga pühade teadmist ma tean.” (Õpetussõnad 30:2–3) Lugedes säärast alandliku südamega kirjapandut, tärkab minus aukartus. Milline pidi olema sellise inimese elu, mida kõike pidi ta nägema ja kogema, et selliste tõdemusteni jõuda?

Et alandlikkus ja väärikus teeks südames pesa ja elaks selles nagu valgus majas, mis valgustab igat elunurka. Lugedes on tunda midagi, millele võiks nimeks panna adekvaatsus. Aus hinnang oma inimlikkuses, õigemini siis oma piiratusele. Teadmine sellest, et midagi ma võin, kuid kõike ma ei suuda, väga paljut tahan, kuid kanda jõuan vähe.

See, mis paradiisiaias kaduma läks – oma identiteet –, on taas üles leitav, kui käia tarkuses koos Jumalaga. Algses maailmas pakkus ju madu inimesele tema suurimale kiusatusele rõhudes ülimat – saada selliseks nagu on Jumal! Ja kui kergesti läks inimene selle õnge. Kuid õigem on öelda, kui kergelt me ise igal päeval läheme selle õnge. Tahan minna, saavutada, olla nähtav võimsate tegudega inimeste hulgas, natuke ka imetletud. Kuid kiirelt annab Jumal siin õnneks oma õppetunni.

Mul on üks hea sõber, kirikuõpetaja, kellega me viimastel aastatel elame läbi sama alandlikkuse teed. Iga kalendriaasta lõpus tuleb meil peale statistiline masendus, sest siis loetakse kokku arvud – kui palju on ristituid, leeritatuid, laulatatuid, maetuid, liikmesannetajaid, armulaual käijaid jne. Mõni number rõõmustab, enamik mitte. Ja kohe on küsimus, kas ma siis polegi tööd teinud, kas ma pole olnud piisavalt tubli.

Süütunne hiilib hinge ja näitab näpuga sinu peale. Ja kiirelt jõuame arusaamisele, et ta näitab näpuga meie kõrkuse peale. Meie soovile oma tegude kaudu näida suurte ja vägevatena. Kui oleme pisut omavahel vestelnud, siis leiame kiirelt üles need erilised hetked oma kogudusetöös, mis täiesti ootamatult (loe: Jumala poolt imeliselt juhituna) on nii erilised ja kirkad.

Olgu selleks mõni vestlus, kohtumine, ülimalt liigutav kogemus inimeste hulgas, keda alati tüüpiliseks kirikuliseks välise vaatluse põhjal ei peaks, või muud sarnast. Igal aastal tajun, et üha enam jõuame lähemale ideele, et oma ego tuleb kõrvale asetada ja maad anda Jumala tegudele.

Nii saavad hommikud uue valguse. Millega Jumal mind täna üllatab, mida näitab, mida õpetab, kuhu ja kuidas juhib? Ilmselt oli Albert Einsteinil õigus, kui väitis, et teaduses (tarkuse otsimises) on kõik väga hästi seni, kuni suudame olla imestunud.

Siis on ka selge võimalus olemas selleks, et me oma inimlikku võimekust ausalt hindame ja oskame oma elu seada Augustinuse moodi, kes palvetades lausus: „Jumal, lase mul muuta asju, mida ma saan muuta. Lase mul muutmata jätta asjad, mida ma muuta ei saa. Ja viimselt anna mulle tarkust teha vahet nende vahel!”

Meie tee alandlikkuseni algab Jeesusest, kes Jumalana tuli inimeste keskele. Mitte valitsema ja korraldusi jagama, vaid teenima ja juhatama. Viimselt omaenda elu ohverdades meie eest.

Kui õnnis on vaba elu! Elu, mis pole kammitsetud meie vajadusest kellelegi midagi tõestada. Elu, mis pole täidetud asjade (mammona) kogumisega. Elu, mis ei ole hirmu all pattu langemise ees. Elu, mis on justkui väikese lapse avatud ilmega päevale vastu vaatamas, oodates ja kogedes mõnd uut imet iga kord.

Jeesus ju julgustab meid, öeldes: „Mina olen tulnud, et neil oleks elu, ja oleks seda ülirohkesti.“ (Johannese 10:10) See ei tähenda meie madaldamist olukorda, milles oleme sunnitud leppime sellega, mis meil olemas on. Vaid vaba südametunnistusega inimese pilku, mis taipab, kui rikkalik on see, mida Jumal heldelt jagab igas päevas! Selleks õnnistagu igati teid meie Jumal – Isa, Poeg ja Püha Vaim!

Aamen!

Mait Mölder

Rõuge ja Roosa koguduse õpetaja