Meie elu on taevas
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Jutlus, Pühapäevaks / Number: Juuli 2024 digileht /
Sest meie elu on taevas, kust meie ka ootame Õnnistegijat, Issandat Jeesust Kristust.
Filiplastele 3,20
Taevas! Missugune imevägi on sel sõnal! Kuis paneb ta hingekandle õrnalt ja õndsalt helisema! Kõik, mis armas ja kaunis, aus ja puhas, rõõmustav ja õnnestav, näib koonduvat selles sõnas. Kõige armsamad mälestused ärkavad unest, kaunid helid nagu inglite laul kaugest minevikust kostavad kõrvu. Jah! Kaugest minevikust, sest ajast, kus lapselikus ususüles taeva poole vaatasime. Siis oli meile see sinine võlv taevaisa koda, kus inglite hulgad Tema aujärje ees kaetud palgel Teda teenivad ja ühes õndsate hingedega temale au ja kiitust laulavad.
Seda taevast enam ei ole, sest meie oleme targaks saanud. Meie teame, et see sinine võlv ei ole muud kui õhukiht, mis meie maakera ümbritseb. Läbi öise pimeduse paistvad tähed ei ole meile enam taeva säravateks küünaldeks, vaid nad on hiiglasuured ilmakehad, mis meie valust ja rõõmust, palvest ja igatsusest hoolimata oma kindlat rada rändavad läbi otsatu ilmaruumi.
Kui kaugele ka inimese uuriv vaim oleks tunginud oma hiiglakiikritega ja peadpööritavate kauguse arvudega, ta pole Jumala aujärje paika ega õndsate hingede eluasemeid leidnud. Paljudel on nende teadmistega ka usutaevad kokku varisenud; taeva igatsust arvatakse mõistmatuseks, taeva lootust pettepildiks.
Kas on nad aga midagi omandanud, mis kokku varisenud taeva aset võiks täita? On’s nad õnnelikumad omas rõõmus, tugevamad võitlustes, kannatlikumad ahastuses, puhtamad elus? Ei! Inimlaps ilma taevata on kõige õnnetum ja armetum olevus. Ta eitab taevast, aga ta hing kisendab taeva järele.
Kas siis Jumal selleks inimese loonud, et ta igavesti otsiks, aga iial ei leiaks, igavesti valusalt küsiks „kus leiab hing rahu“, aga iial rahu ei saaks? Ei mitte! Apostel ütleb „meie elu on taevas“! Ta teab: seal üleval on täieline rõõm ja rahu; sinna on meie Õnnistegija Jeesus Kristus läinud aset valmistama neile, kes tema sisse usuvad. Veel enam! Ta ütleb meie elu „on“ taevas, mitte „saab olema“, ükskord tulevikus, peale surma, vaid nüüd – nüüd on meie elu taevas.
Seda taevast ei otsita ega leita kiikriga; selle taeva omandab ja hoiab alal usk. Seda taevast ei purusta teadus ega tarkus. On kõige suuremaid teadusmehi, kes selle taeva on leidnud ja seda nii kalliks pidanud, et ennem oma õnne ja elu kaalu peale panid, kui et seda taevast oleks laskunud endalt röövida. (Kepler)
Mitte teadus ei sule meile Eedeni väravaid, vaid teistsugu võimud takistavad meie sisseminemist. Kolm väravavahti on meid keelamas. Esimene on meie minevik oma väärsammudega ja eksimistega, patu ja ülekohtuga, oma meeletuletusega „mõtle, kus sa oled langenud“. Teine olevik oma jõuetuse ja kohustustega, oma käsuga „sa pead“ ja kaebega „ma ei suuda“! Kolmas on meie tulevik oma kahtluse ja kartusega, murede ähvardavate äikesepilvedega. Pääseksime neist vahtidest mööda, siis võiksime ka meiegi Eedenisse sisse minna ja apostliga hüüda „meie elu on taevas“.
Aga kas võis siis apostel Paulus kiidelda, et kõige vähemgi eksisamm tema minevikku ei tumesta? Eks nimeta ta ennast just „kõige suuremaks patuseks“? Või võib ta uhkustada „ma või, mis ma tahan“? Ka mitte! Vaid ta kaebab: „head, mida ma tahan, ma ei tee; kurja, mida ma ei taha, seda ma teen; oh mind viletsat inimest!“ Või ei tee tulevik talle mingit muret, ei ähvarda teda ega ka kogudust mingi hädaoht?
Ei! Timuka mõõk ripub juuksekarva otsas nende pea kohal; nad on juutide tigeduse ja paganate metsikuse tapalambad. Ja siiski ütleb ta „meie elu on taevas“, siiski on tal korda läinud kolmest vahist mööda Eedenisse sisse minna. Mis annab talle selle õiguse ja julguse? See on tema usk Õnnistegija sisse.
Sellele usule ei ole Jeesus mõni isik, kes ükskord minevikus elas, õpetas ja suri, vaid Õnnistegija, kelle sõna „mina olen teie juures igapäev maailma otsani“ on elu ja vägi. Tema ohvrisurm viib mineviku süü varjud kaugele; Tema vägi toetab nõtru ja teeb nad kangelasteks; hea karjase kaitse all ei karda lambukesed kurja.
Selle Õnnistegijaga sammub apostel kolmest vahist mööda, esimesele hüüdes „ma olen armu saanud, armu, mille väärt ma ei ole“, teisele kiideldes „ma suudan kõik selle läbi, kes mind vägevaks teeb“ ja kolmandat teelt kõrvaldades sõnaga „kui ma elan, siis elan ma Issandale; kui ma suren, siis suren Issandale!“.
Sellele usule ei ole taevas mitte ainult kaunis mälestus lapsepõlvest, mis iial tagasi ei tule; ka mitte mõttelennu pettepilt, vaid eluõhk ja eluvägi. On Jeesu arm mul osaks saanud, tema vere õigus mu patud kinni katnud, kes võib mind hukka mõista? Ta hakkab mu käest kinni, toetab mind, kui komistan, tõstab mind üles, kui langen. Ja talutab ta mind tundmata tuleviku poole läbi sügavate orgude ja üle haigutavate kuristikkude, ei tunne ma siiski hirmu, sest „on’s Jumal meie poolt, kes võib meie vastu panna!“. Ja raugeb rammu, seisatab süda, kustub silm, siis näeb ususilm Õnnistegijat, kes väsinud rändajale oma käed vastu sirutab, ja veel viimsel hingetõmbel sosistavad värisevad huuled: „Meie elu on taevas.“
Jaan Nuudi
Jutlus ilmus 100 aastat tagasi 28. mail 1924 Eesti Kiriku I aastakäigu 22. numbris.
Jaan Nuudi (1867–1938) oli aastatel 1911–1935 Vändra Martini koguduse esimene eestlasest õpetaja ja 1926–1930 Pärnu praostkonna abipraost.