Päästev usk

Hoori mäe juurest läks Iisraeli rahvas ära Kõrkjamere teed mööda, et minna ümber Edomimaa; aga rahvas tüdines teekonnal. Ja rahvas rääkis vastu Jumalale ja Moosesele: „Miks olete meid toonud Egiptusest kõrbe surema? Sest ei ole leiba ega vett ja meie hing tülkab seda viletsat toitu.” Siis Issand läkitas rahva sekka mürgiseid madusid ja need salvasid rahvast ning Iisraelis suri palju rahvast. Siis rahvas tuli Moosese juurde ja nad ütlesid: „Me tegime pattu, et rääkisime vastu Jumalale ja sinule. Palu Issandat, et ta võtaks meilt ära need maod!” Ja Mooses palvetas rahva eest. Ja Issand ütles Moosesele: „Tee enesele madu ja pane see ridva otsa, siis jääb elama iga salvatu, kes seda vaatab!” Ja Mooses tegi vaskmao ning pani selle ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga too vaatas vaskmadu, siis ta jäi elama.

Neljas Moosese raamat 21:4–9

Tänasel pühapäeval kõneldakse kirikus usust ja uskmatusest. Usku on raske defineerida. Küsides tänaval suvaliselt inimeselt, kas ta usub Jumalasse, saame väga ebamääraseid vastuseid stiilis „usun, et mingi kõrgem jõud on siiski olemas“. Samas kirikusse leiavad tee neist kõrgema jõu jaatajatest vaid vähesed. Kas usuna võib mõista seda, kui inimene nõustub väitega, et kõrgem jõud on olemas?

Kiri heebrealastele arutleb 11. peatükis pikalt usu üle ja leiab, et „Usk on loodetava tõelisus, nähtamatute asjade tõendus“. Sellele sügavale tõdemusele järgneb terve rida elulisi näiteid ajaloost, kus usk on inimeste elu mõjutanud ja aidanud vastu võtta tähtsaid otsuseid. Seega usk väljendub inimese elus.

Usk tõlgendab maailma usulisest vaatenurgast lähtudes ja näeb Jumala tegevust kõiges. Näiteks Jumalasse uskuv eestlane arvab suure tõenäosusega, et Eesti taasiseseisvumine oli Jumala ime, nagu on ime ka see, et oleme vabad ja meie riik on arenenud täiesti normaalseks Euroopa riigiks. Sellele mõeldes tuleb südamesse tänu. Ja mõtlemine Jumala suurtele tegudele minevikus annab jõudu minna ka edasi, hoolimata raskustest ja probleemidest.

Sisuliselt samas seisus oli ka Iisraeli rahvas, kui nad põgenesid Egiptuse orjusest. Jumal oli teinud oma suuri imesid ja päästnud rahva orjapõlvest. Normaalne olnuks olla kõige selle eest tänulik Jumalale.

Aga inimlik loomus on nurisev. Me nuriseme maksutõusu üle, elukalliduse üle. Juudid nurisesid sarnaste asjade pärast. Neile valmistasid muret halb söök ja mürgimaod. Kergelt ununevad asjad, mis on hästi, nende asemele tuleb nurin ja rahulolematus ning seda ilma soovita ise midagi muuta ja parandada.

Skaalal usk-uskmatus on nurisemine ilmselt märk sellest, et inimene ei usalda Jumalat ega ole valmis ka ise midagi ära tegema. Nurin ei vii kuhugi. Küll aga viib edasi soov Jumala abiga oma teed sättida. Just nii talitabki jumalamees Mooses, kes usaldab Jumalat ja tema lahendusi ning palvetab. Jumal vastab palvetele ja annab lahenduse.

Mooses sai palvevastusena ülesandeks panna maohammustuste vastu võitlemiseks vaskmadu ridva otsa. Kui siis madu oli salvanud kedagi, aga salvatu vaatas seejärel ridva otsas olevat vaskmadu, siis ta jäi elama. Tegelikkuses ei saa kasutada ühte madu ravimina teise vastu. Religioosses maailmas on aga see võimalik ja selles saab madu tõlgendada kui religioosset nähtust.

Moosese madu peaks mõistma kui jumaliku Maovalitseja sümbolit, kes ravib oma väega hammustuse tagajärjed. Lähis-Idas peeti madu tervise ja isegi surematuse sümboliks. Tundub, et tegu on tänapäevases mõistes kahtlase teoloogilise kompromissiga, milles erinevad religioonid segunevad ja saavad mõjutusi üksteiselt.

Jumalal aga pole miski võimatu. Kõikvõimas võib kasutada kõike siin maailmas. Isegi ridva otsas olev vaskmadu võib osutuda Jumala tahte täitjaks ja inimeste surmast päästjaks. Eesti taasiseseisvumise protsessiski oli inimestel vägagi segaseid ja erinevate usundite segunemise tulemusel tekkinud arusaamu, mis siiski juhtisid neid usu poole, mis päästab. Jumala tegevust pole meil võimalik täielikult mõista, nagu ei suuda ka keegi usku täpselt tõlgendada. Usu andja on Püha Vaim, kes suunab meid selles suunas, kuhu ta tahab ja kuidas ta tahab.

Usus on vaja alati mõelda, et siin on võimalik ka arenemine ja kasvamine. Juuda kuningas Hiskija „kõrvaldas ohvrikünkad, purustas sambad, raius maha viljakustulbad ja pihustas vaskmao, mille Mooses oli teinud; sest kuni nende päevadeni olid Iisraeli lapsed suitsutanud sellele; seda kutsuti Nehustaniks“ (Teine Kuningate raamat 18:4). Üks etapp kultuses sellega lõppes ja teine sai alguse.

Nii ka usk areneb, Jumala ilmutus jätkub ja meie suhe sellesse muutub. Uues Testamendis lausub Jeesus: „nõnda nagu Mooses ülendas kõrbes vaskmao, nõnda peab ülendatama Inimese Poeg, et igaühel, kes usub, oleks temas igavene elu“ (Johannese evangeelium 3:14–15). Ehk siis saab paganliku taustaga sümbolist, mis hiljem Hiskija poolt kõrvaldati, hoopis Kristuse sümbol. Jumal ja usk, tema armastus ja halastus on suuremad kui see, mida inimene suudab mõista, ja meie võime siin olla tema poolt antu vastuvõtjad.

Oluline on see, et Jumal ei hüljanud nurisevat rahvast, vaid halastas ning andis ebausust ja uskmatusest hoolimata võimaluse. Jumala imeliste tegude märkamine toob elus usu, mis kannab ja päästab ning teeb seda ka kõige erilisemate ja kummalisemate vahendite kaudu. Ka meie elus on hea sellele loota, sest usk kannab ja päästab meidki.

Kaido Soom

Tartu praostkonna vikaarõpetaja