Surmapäev on parem kui sünnipäev

Mõtle oma Loojale oma nooruspäevil … enne kui hõbeköis katkeb ja kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb, sest põrm saab jälle mulda, nõnda kui ta on olnud, ja vaim läheb Jumala juurde, kes tema on andnud.

Koguja 12:1a,6–7

See kirjakoht on lõik Koguja raamatu lõpuosast, mis võtab raamatu sisu üsna hästi kokku: inimese elu on tühine ja seda tasub kasutada võimalikult hästi; kuid elus tuleb tingimata leida koht Jumalale, sest tema on elu Valitseja. Niisiis tasub Loojale mõelda juba nooruspäevil, sest siis, kui hõbeköis katkeb, kuldkauss puruneb, kruus allikal kildudeks kukub ja kaevuratas laguneb (allegooriline kõne inimese elu hääbumisest), on seda juba hilja teha.

Mäletan, et mu leeriõpetaja Villu Jürjo, kes nüüd on juba igavikuteele läinud, küsis kord meie leerirühmalt: „Mitu korda olete täna Jumalale mõelnud?“ Olen järjest paremini mõistma hakanud, et see küsimus oli õigesti püstitatud. Meie elu kulgeb ju igapäevastes toimetamistes käegakatsutavate ja silmnähtavate asjade nimel ning puudutamatu ja nähtamatu Jumal nende hulka ei kuulu. Jumala peale mõtlemiseks tuleb end pingutada.

Ent milleks on Jumalale üldse tarvis, et tema peale mõeldakse? Sest siis mõtleb tema ka meie peale! Midagi sarnast peab silmas ka meie usuisa dr Martin Luther, kui ta küsib oma „Väikse katekismuse“ 3. peatükis meieisapalve teise palve seletuses: „Mis see on?“ Ja vastab: „Jumala riik tuleb ka ilma meie palveta, iseenesest, kuid me palume selles palves, et see tuleks ka meie juurde.“

Millised on siis võimalused noort inimest Jumala peale mõtlema panna? Küllap samasugused nagu igasuguse õppimise ja kasvatamise puhul.

Esimesel kohal on siin perekond. Kui lapsed näevad, et nende vanemad mõtlevad Jumala peale temast austusega kõneldes või tema poole palvetades, siis hakkavad nad Jumala peale mõtlema ka ise. Võib-olla algul hoopis protestivaimus: kas Jumalat üldse olemas on? Kuid siiski nad mõtlevad. Ja see mõtlemine kannab vilja tulevikuks.

Teisel kohal on kool. Tean veel praegu elavaid vanu inimesi, kes pole kunagi soovinud kirikusse minna, kuid kelle koolipõlves II maailmasõja ajal, nn Saksa ajal toimusid koolis hommikupalvused. Olen mõelnud, et kui neil seda kogemust poleks, siis ei mõtleks nad oma elus Jumala peale üldse. Sest ehkki Jumalast kuuleb-näeb tänapäeval mõnevõrra ka meedia vahendusel või mõnel kiriklikul talitusel, kuhu inimene satub, jääb selline seos Jumalaga isikliku palvekogemuse puudumisel liiga kaugeks. Seepärast hindan väga seda tööd, mida teevad vabas Eestis taastatud ja asutatud kristlikud koolid ning muud koolid, kus usuõpetust õpetatakse.

Kolmandal kohal noort inimest Jumalale mõtlema ärgitamises on kristlik laste- ja noortetöö. Paigutan selle võimaluse alles kolmandaks seetõttu, et see puudutab üsna väikest osa ühiskonnast, samal ajal kui peredest tulevad reeglina ju kõik ja koolikohustus on üldine. Olen kuulnud kurtmist, et meie kirik ei suuda tänapäeva kirikulapsi ja -noori kõnetada. Luterliku kiriku jumalateenistus olevat liiga igav, jutlustada oskavat kõik, aga see ju noori ei kõnetavat.

Tegelikult ei saa ma selle kurtmise põhjusest hästi aru. Kirjas heebrealastele 4:12 on kirjutatud: „Sest Jumala sõna on elav ja tõhus ja vahedam kui ükski kaheterane mõõk ning tungib läbi, kuni ta eraldab hinge ja vaimu, liigesed ja üdi, ning on südame meelsuse ja kaalutluste hindaja.“ Miks eeldada, et Jumala sõna mõõk saab jagu täiskasvanust, aga mitte lapsest või noorest? Seepärast arvan, et kui meie kiriku laste- ja noortetöötegijad tunnevad hästi Jumala sõna ja oskavad seda õigesti tõlgendada, siis teeb Jumala sõna oma tööd vääramatult.

Niisiis, kui me mõtleme Jumala peale, siis mõtleb Jumal ka meie peale. Ja mõtleb mitte ainult meie elus, vaid ka surmas. Seepärast kuulub Jumala peale mõtlemise juurde ka surmast mõtlemine. Miks ei peaks laps või noor teadma, et ka tema saab kord põrmuks? Ja et surm tähendab ainult seda, et tema elu, mille ta on kord Jumalalt saanud, läheb Jumala kätte tagasi? Selline teadmine annab elule hoopis teistsuguse perspektiivi: tekib soov hoida oma Jumalalt laenuks saadud elu võimalikult hästi, sest siis on Jumalal sellest kord hea meel.

Nii saab mõistetavaks ka Koguja mõte Kg 7:1, mis on meie kirjakoha omamoodi kokkuvõte, kuid palju äärmuslikumalt sõnastatud: „… surmapäev on parem kui sünnipäev.“ Aamen.

Mart Jaanson

Nõo koguduse õpetaja