Läbi Jordani tõotatud maale

/ Autor: / Rubriik: Jutlus, Pühapäevaks / Number:  /

Õpetaja Vallo Ehasalu. Foto: Kätlin Liimets

Siis tuli Jeesus Galileast Jordani äärde, et lasta ennast Johannesel ristida. Aga Johannes püüdis teda igati keelata: „Mul on vaja lasta ennast sinul ristida – ja sina tuled minu juurde!” Jeesus aga kostis talle: „Olgu pealegi; sest nõnda on meile kohane täita kõike õigust!” Siis Johannes andis talle järele. Kui nüüd Jeesus oli ristitud, tuli ta kohe veest välja. Ja vaata, taevad avanesid ning ta nägi, kuidas Jumala Vaim laskus otsekui tuvi ja tuli tema peale, ja ennäe, hääl taevast ütles: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel!”

Matteuse evangeelium 3:13–17

Jeesuse ja Johannese kohtumine jõevees on nagu kahe maailma kohtumine. Johannes oma nõudlikkusega esindab Vana Testamenti, seadust ja rangust. Kui sa ei täida Jumala käsku, lähed sa hukka ja kaotad elu. Jeesuses astub Johannese juurde Uus Testament, on ju see lugugi ka Uue Testamendi alguses. Jeesus esindab patud andeks saanud, uueks loodud inimest.

Nad kohtuvad Jordanil. Sellest jõest on käinud läbi Iisrael, astudes tõotatud maale. See vesi on Jumala otsuseks inimese üle, inimene astub vette ja Jumala läkitatud mees ütleb vägeva sõna taevast. Liiga palju on hiljem räägitud küsimusest, kui palju peab olema ristimisel vett, kas kausitäis või üle pea, või milline peab olema inimene ristimisel, liiga vähe aga sõnast ja Jumala otsusest, mis selle ajal aset leiab. Et on keegi, seesama Johannes, kes sel Jumala tegudest täis jõel ütleb sõna taevast.

Johannese ja Jeesuse kohtumisel tekib küsimus, kes on see vägevam. Kumb ristib, kumb ütleb vägeva sõna. Ja asi laheneb „vastastikuses austuses jõudke üksteisest ette” vaimus. Johannes arvab, et Jeesus, ja Jeesus ütleb, et ei, ikka Johannes. Jeesus võtab sõna meelevalla all olija koha ja astub vette, astub patuse kohale, ristimisele, patust puhastamisele, olles küll ise patuta.

Kuid Jeesus ütleb, et nii tuleb meil täita kõike õigust. Paulus ju ütleb: „Nüüd aga on ilma Seaduseta saanud avalikuks Jumala õigus, millest tunnistavad Moosese Seadus ja Prohvetid” (Pauluse kiri roomlastele 3:21). Kohtumine Jordanil on see koht, kus just see õigus avalikuks saab.

Meie silme ees seisab see Johannese õigus. Johannesel oli seaduse täitmise õigus, enese pühendamise õigus, Vana Testamendi lehekülgedel elava Eelija õigus olla põgenenud rikutud linnast tõotusrikkasse loodusesse, kus pole ebajumalaid ega nende teenreid. Ta oli täitnud Siinai lepingu käskusid. Ja oli täis indu teha seda veel enamgi, minnes patu pärast sõitlema ka kuningas Heroodest (Matteuse evangeelium 14:1–12), järelikult pidas ta kuningatki Jumala rahva liikmeks, kes vajab juhatust ja õigust.

Tema kohta ütleb hiljem Jeesus: „Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest, aga väikseim taevariigis on suurem temast. Ristija Johannese päevist tänini rünnatakse taevariiki ja ründajad kisuvad selle endale. Kõik Prohvetid ja Seadus on ju ennustanud Johanneseni.” (Matteuse evangeelium 11:11–13) Nii et see kohtumine Jordanil on maailma suurima inimese kohtumine Jumala riigiga ning maailma suurima inimese osutumine väikseimaks.

Põhjus, miks Jeesus alandab end tema ristitavaks, on „õigus”, ja sel sõnal on eriline kaal. Ütleb ju Jeesus: „Kui teie õigus ei ole märksa suurem kui kirjatundjate ja variseride oma, siis te ei saa taevariiki!” (Matteuse evangeelium 5:20) Kui suur on siis Johannese õigus? Väiksem kui Jeesuse, suurem kui kirjatundjate? Johannese õiguse suurus on Jumala tõotuse ootamises. See on enam kui räbal riie ja kehv toit oma vagaduse märgiks. Jeesus toob õiguse Johannesele, toob õiguse teistele ristitavatele, ja toob ehk ka variseridele.

Jeesus võib tuua meilegi erilise õiguse. „Õndsad on need, keda õiguse pärast taga kiusatakse” (Matteuse evangeelium 5:10) ei tähenda mitte küsimust, kellel on tülis, vaidluses õigus või kelle poliitiline mõte on õigus või õiglus üldiselt. „Õigus” on hoopis just nagu see, mida me siin kirikus teeme, mida palume, mida kuulutame. Õigus on meie sisemine olemine, mille kinkis Jeesus.

Ning kui Jeesus on Jordani vees, avaneb taevas ja hääl taevast, s.t Jumal, ütleb, et just Jeesus on tema ainus Poeg. Kui seni oli Matteuse evangeelium kirjeldanud Jeesust eelkõige ammu elanud kuninga Taaveti tõotuste täitumisena ja ka Moosese lapsepõlve võrdluses, siis nüüd hakkab kõlama sõna „Jumala Poeg”. See ongi see õigus, Jeesus saab avalikuks Jumala Pojana, kes teeb ristimise veest Jumala uue lepingu vee.

Ja õigus on see, mis ilmub taevast. See on olnud ka Martin Lutheri suur leid. Ta oli nagu Johannes kõrbes, mõtles, mida õiget ja suurt veel teha, et saada kätte Jumala õigus. Kuid siis nägi ta selle õiguse ilmumist taevast, Jumala Pojas.

Võiks öelda, et siin jõel saavad kokku maine maailm, ka meie vana elu, ja Jumala maailm, meie uus elu. Pauluse sõnadega „sest nõnda nagu kõik inimesed surevad Aadamas, nõnda tehakse ka kõik elavaks Kristuses … Esimene inimene Aadam sai elavaks hingeks. Viimne Aadam sai vaimuks, kes elustab … Esimene inimene oli maast muldne, teine inimene oli taevast” (Pauluse esimene kiri korintlastele 15:22,45–47). Ja oma elus jääme ikka sellele jõele – me ei pääse sealt, ei peagi pääsema. Luther ütles, et meenutab iga päev oma ristimist.

Me ei pääse sealt jõelt, ikka jääme vanaks Aadamaks, meil on ju oma kalduvused ja minevik, meil on ka armsad ligimesed, maailm meie ümber, ja seal on meie teenimistöö. Ja oleme uus Aadam, sest Jeesus on arvanud meid olema need, kes on suuremad kui Johannes (Matteuse evangeelium 11:11), sest meid on pandud Jumala riiki.

Vallo Ehasalu

Elva koguduse õpetaja