Jeesus saab täita meie hingeanumad

Kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas ja Jeesuse ema oli seal. Ka Jeesus ja ta jüngrid olid kutsutud pulma. Aga kui veinist tuli puudus, ütles Jeesuse ema talle: „Neil ei ole enam veini.” Jeesus ütles talle: „Mis on sul minuga asja, naine? Minu tund ei ole veel tulnud.” Ta ema ütles teenritele: „Mida iganes tema teile ütleb, seda tehke!” Seal oli aga kuus kivianumat juutide puhastuskombe pärast, igaühte võis mahtuda vähemalt sada liitrit. Jeesus ütles neile: „Täitke anumad veega!” Ja nad täitsid need ääretasa. Ja ta ütles neile: „Ammutage nüüd ja viige pulmavanemale!” Ja nemad viisid. Aga kui pulmavanem maitses vett, mis oli muutunud veiniks, ega teadnud, kust see on – teenrid aga, kes olid vee ammutanud, teadsid seda –, siis pulmavanem kutsus peigmehe ja ütles talle: „Igaüks paneb esmalt lauale hea veini, ja kui juba küllalt on joodud, lahjema; sina aga oled hoidnud hea veini praeguseni alles.” See tegu Galilea Kaanas oli esimene tunnustäht, millega Jeesus avaldas oma kirkust, nõnda et ta jüngrid jäid temasse uskuma.
Johannese 2:1–11

Meile kõgile tuntud Johannese evangeeliumi Kaana pulma lugu on midagi enamat kui lihtsalt jutustus ootamatust olukorrast. Eks see ole alati nii, et püütakse parimat, aga ka parim planeerimine ei vii alati tulemusteni. See on inimese tee maailmas – meie teadmised on piiratud ja me januneme õpetuse järele.

Aga tulgem tagasi selle evangeeliumiteksti juurde. Pruutpaar oli tähistamas tähtsat päeva, ent selgus, et vein on otsa saanud. Erinevates olukordades on avastuse mõju hindamine alati erinev. Mis parasjagu on tähtsam, mis kriitilisem ja sel hetkel veini otsa saamine oli kahtlemata peokorraldajatele tugevat meelehärmi tekitav.

Igaüks püüab ju võõrustada parimal moel. Ja kitsikuses lahendas Jeesus hädaliste olukorra. Kuigi tema tund ei olnud veel tulnud, ta siiski aitas – muutis vee veiniks – ja mitte lihtsalt veiniks, vaid parimaks, mida kunagi oli maitstud. See ime ei olnud üksnes olukorra lahendus, vaid sümbol, mis ulatub läbi aegade.

Kui mõtleme tänasele maailmale, näeme sageli, kuidas ootamatused võivad plaanid sassi lüüa. Ja seda nii ühest tähistamisega seonduvast tänapäevaste globaalsete kriisideni – inimesed kogevad ikka ja jälle, et ka nende parimad jõupingutused ei pruugi  alati tulemusi tagada.

Olgu selleks looduse stiihiad, majandusprobleemid või isiklikud kriisid –  just neis hetkedes vajame midagi, mis ulatub kaugelt rohkemaks meie enda maistest võimetest. Jeesuse sekkumine Kaana pulmas julgustab, et Jumal ei ole kaugel. Ta ei seisa üksnes kõrvalt vaatamas, vaid siseneb meie ellu seal, kus lahendusi ei pruugi kohe paista. Kus me neid ei näe, või see ei ole ka meie enda võimetes ja kätes.

Eks veini valmistamine on tänapäeval ka paljudele eestlastele  tuttav tegevus. Minu vanaisa armastas sügisel veini teha. Töötas hoole ja armastusega, püüdis parimat tulemust saavutada. Kuid kõik ei olnud tema kontrolli all. Mõnikord tuli vein väga hea, mõnikord ei vastanud see sugugi ootustele.

Sama on ka meie pingutustega – isegi parima tahtmise juures võivad asjad minna teisiti. See, mis jääb väljapoole meie jõupingutusi, on Jumala arm. Väga oluline on keskenduda tõelisele ja tulemusele. Sest ka kõige parem vein, mida maitstud oli, kutsus ühes esile pahameelt – miks parim jäeti viimaseks! 

Mitte rõõm hea veini maitsmisest, vaid küllastamatus – miks seda ei olnud varem. Ja see on ka üks tänapäeva ühiskonna suur häda – täitmatus, nõudmine, küllastamatus, mille kõrval rõõmu tundmine näib olevat maha surutud. Tänulikkust on vähe.

Kaana pulma loo sügavam sõnum peitub selles, kuidas Jumala arm meid muudab. Jeesus ei piirdunud lihtsalt veini tegemisega – ta tegi parimat veini.

See, mis näib argine ja tühine, saab tema kätes millekski, mis paelub.  Kui sageli me tunneme, et meie päevad on täis kohustusi, kuid midagi tõeliselt tähenduslikku jääb puudu? Jeesuse ime Kaana pulmas tuletab meelde, et Jumal on ainsana võimeline täitma ka meie hingeanumad oma armu ja rõõmuga.

Püha Augustinus on öelnud, et vee muutmine veiniks sümboliseerib Vana Lepingu täitumist ja Uue Lepingu algust. Rituaalse puhastamise vesi sai Jeesuse kaudu uue tähenduse – rõõmu ja elu sümboliks.

Tema kohalolek toob valgust sinna, kus enne oli pimedus. Meie ümber on palju „tühje veeanumaid”. Liiga paljud tunnevad, et nad peavad täitma oma elu lõputute kohustuste ja ülesannetega või asjadega, mida nad ausalt hinnates isegi ei vaja, kuid midagi on puudu.

Just nendes olukordades tõuseb nii mõnegi inimese pilk esimest korda taeva poole. Tema arm ei pruugi lahendada meie probleeme kohe viisil, mida ootame, kuid ta annab midagi suuremat – lootuse ja rahu ja kindluse.

Püha Johannes Kuldsuu sõnade kohaselt viitab veinitegemise ime taevariigi rõõmule ja pidusöögile, mis ootab meid igavikus. Kuid see lugu on ka tõotus praeguseks hetkeks – Jumala arm võib täita meie elu juba täna.

Kaana pulmaga hakkasid jüngrid uskuma. Jeesuse esimene ime ei olnud pelgalt väe väljendumine – see oli sõnum. Ta kutsub meid usaldama oma elu talle, et kogeksime ka ise seda imet: vesi muutub veiniks, argine saab tähenduslikuks, häda saab lahendatud ja meie elu täitub tema armu ja rõõmuga. Aamen.

Marek Alveus

Nõmme Rahu koguduse õpetaja