Vaid koguduses täituvad lootused

Usk, lootus ja armastus – see kolmik oli
apostel Pauluse teoloogia põhi. Usk Issandasse Jeesusesse, omavaheline armastus
ja elav lootus olid ju algkristlaste tundemärgid. Selleski kirjas pöördub autor
lugejate poole, öeldes, et ta on saanud häid teateid nende vaimulikust
seisukorrast – usust ja armastusest, ning kinnitab, et ta tänab Jumalat ja
palvetab lakkamata nende eest. Mida sisaldab apostli eestpalve?

Seepärast ka mina, kui ma sain kuulda
teie usust Issandasse Jeesusesse ja armastusest kõigi pühade vastu, ei lakka
tänamast teie eest, teid oma palvetes meenutades, et meie Issanda Jeesuse
Kristuse Jumal, kirkuse Isa, teile annaks tarkuse ja ilmutuse Vaimu tema
äratundmisel, valgustades teie südame silmi, et te teaksite, milline lootus on
tema kutsumises, milline on tema pärandi kirkuse rikkus pühade sees ja milline
on tema väe võrratu suurus meie heaks, kes me usume tema tugevuse jõu mõjul.
See sai tegevaks Kristuses, kui ta tema üles äratas surnuist ja pani istuma oma
paremale käele taevas, kõrgele üle iga valitsuse ja meelevalla ja väe ja
ülemuse ning üle iga nime, mida nimetatakse mitte üksnes nüüdsel, vaid ka
tulevasel ajastul, ja ta alistas tema jalge alla kõik ning pani tema kõigi
asjade üle peaks kogudusele, kes on tema ihu, tema täius, kes täidab kõik
kõiges!

Ef 1:15–23

Usk, lootus ja armastus – see kolmik oli
apostel Pauluse teoloogia põhi. Usk Issandasse Jeesusesse, omavaheline armastus
ja elav lootus olid ju algkristlaste tundemärgid. Selleski kirjas pöördub autor
lugejate poole, öeldes, et ta on saanud häid teateid nende vaimulikust
seisukorrast – usust ja armastusest, ning kinnitab, et ta tänab Jumalat ja
palvetab lakkamata nende eest. Mida sisaldab apostli eestpalve?

Esmalt, et Jumal annaks kirja saajatele
sellise «tarkuse ja ilmutuse vaimu», mis teeks võimalikuks Jumala tõelise
tundmise ja tema vägevate tegude tajumise. Seda võib mõista ka kui Püha Vaimu
appikutsumist. Mõte on selles, et inimene ei saa mõistuspärase otsustamise ja
arusaamisega tajuda Jumala tegude saladust, vaid vajab selleks uut, vaimulikku
mõistmist. Sedasama mõtet korratakse nii, et kirjutaja palub Jumalat
«valgustada teie südame silmad». Kreeka filosoofid Platon ja Aristoteles
räägivad tavaliselt hinge ja meele silmadest, aga Paulus just nimelt südame
silmadest. Piibli inimeseõpetuses on süda ka teadmise ja tahte, mitte ainult
tunnete keskus. Samast arusaamisest lähtub ka meie poetess Anna Haava, kui ta
kirjutab:

… ma pean sind südamega kuulama,

ma pean sind südamega vaatama

Mida kristlane saab siis näha Jumala Vaimu
uuendatud südame silmadega? Seda, millisesse lootusesse meid on kutsutud ja
millise ääretult rikkaliku pärandusosa Jumal tahab meile anda. Eelmainitud usu
ja armastusega liitub siin kristliku kolmiku kolmas liige – lootus.

Üldiselt me ju mõistame lootust kui millegi
ootamist, millegi, mis peaks kunagi tulevikus toimuma. Kiri efeslastele aga ei
kujuta kristlikku lootust üldsegi mitte passiivse ootamisena, vaid õige
ellusuhtumise saavutamisena. Kristlaste lõplik eesmärk on küll alles eespool,
tulevikus, «kõige täitumises», kuid teiselt poolt on see juba üsna lähedal,
siinsamas ning seda saab kogeda koguduse osaduses.

Ka pärandus kuulub kristlaste tulevikku.
Kristlased on küll juba nüüd Jumala kirkuse pärijad, aga nad pole seda veel
täiesti kätte saanud. Tulevase kirkuse eelmaitset saab kristlane tunda Püha
Vaimu andide ja koguduse osaduse kaudu.

Järgnevat kirjeldust kristlaste heast osast
võib vägagi hästi pidada luulevormis mõtiskluse kujul esitatud kiriku
usutunnistuseks. Kreekakeelses tekstis sünonüümid lausa kuhjuvad, andes pildi
Jumala piiramatust vägevusest.

Meile, usklikele, mõjub sama määratu vägi,
mida Jumal ilmutas, kui ta Kristuse surnuist äratas.   Jumal äratas Kristuse surnuist, siis pani istuma oma paremale
käele ja nüüd laseb tal valitseda «üle kõige valitsuse ja võimu ja väe». Need
kolm tõsiasja korduvad ka kiriku oikumeenilistes usutunnistustes.

Kristus on nüüd kõikide valitsejate
valitseja. Kirja autor on laenanud kogu Uue Testamendi kristoloogia juhtpsalmi,
psalmi 110, mis rõhutab messia täielikku võitu kõigi vaenujõudude üle. Samuti
on ühendatud Kristuse paigaline ja ajaline mõõde. Pearõhk on sellel, et Kristus
on «üleval». Kuid ka ajaline mõõde on tähtis. On kaks maailmaaega, praegune ja
tulevane, ja Kristus on kõrgeim mõlemas. Ilma sellise kristliku nägemuseta
ajast ja ajaloost oleks kristlikul usul oht muutuda gnostiliseks salaõpetuseks,
mille järgi kogu vaimulik muutumisprotsess toimuks selles ajas, kuna mingit
tulevast aega ei olegi.

Kuid milline on nüüdse pääste ja lõpliku
lunastuse, täitumise suhe? Sellele vastab kirjutaja, kui ta esitab Kristust nii
kosmose, maailmakõiksuse kui ka koguduse, kiriku peana.           Kristus on kõikide vägede ülemana maailmakõiksuse pea,
kuid ta on ka – ja seda veel eriti – koguduse pea. Nende kahe alluvussuhte vahe
on, et ainult kogudus on Kristuse ihu. Kristus valitseb mõlemaid, kuid ainult kogudusel
ja kõikidel selle liikmetel on lähedane ja orgaaniline suhe temaga.

Kogudus on Kristuse ihu ja samas ka tema
täius, tema, «kes täidab kõik kõiges». See jumalik võim, mis asus Jeesuses tema
eluajal, asub ja toimib ka koguduses, mis on kui Kristuse jätk maa peal.
Kogudus ise väljendab seda täiust ja lootuste täitumist, millele kogu Kristuse
töö oli suunatud. Vahe praeguse aja ja tuleviku vahel on selles, et Kristuse
töö on juba täitunud koguduses, tulevikus aga täitub ka «maailmas».

Kristus on see, kes täidab kõik kõiges.

Aamen.

,

Tallinna Püha Vaimu koguduse abiõpetaja