Jeesus tervendab Kapernaumas
/ Autor: Arho Tuhkru / Rubriik: Jutlus, Pühapäevaks / Number: 22. jaanuar 2025 Nr 3 /
Kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: „Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!” Jeesus ütles talle: „Kas ma tulen ja teen ta terveks?” Ent väeülem vastas: „Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: „Mine ära!”, siis ta läheb, ja teisele: „Tule siia!”, siis ta tuleb, ja oma teenijale: „Tee seda!”, siis ta teeb.” Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis, Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, kus on ulgumine ja hammaste kiristamine.” Ja Jeesus ütles väeülemale: „Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!” Ja tema teener paranes selsamal tunnil.
Matteuse evangeelium 8:5–13
Kapernauma väeülema teenri paranemislugu on sügava sisu ja laia taustaga lugu, selle keskmes on usk loova sõna väesse, mis muudab inimest. Ja see muutus on imeline. Oma ajastu ja tõekspidamise kontekstis on see piire ning kultuure ületav, haarates endasse need, mis muidu tavaolus oleks meie jaoks võõrad, tähenduseta juhtunud asjad.
Rooma tsentuurio, sadakonnapealik, tuleb juudi õpetaja juurde ja palub tal oma orjast sulane terveks teha. Seda lugu raamib Jeesuse tervendamislugu, kui ta kohtab ja puudutab pidalitõbist ning ütleb talle: „Ma tahan, saa puhtaks!“ Teiseks tervenemislooks on see, kui Jeesus tervendab Peetruse ämma: „Ja Jeesus puudutas ta kätt, ning palavik lahkus temast. Ja ämm tõusis üles ning teenis teda.“ (Matteuse evangeelium 8:15)
Rooma väeülem ei tekitanud okupatsioonivõimu esindajana teab kui sooje tundeid ja ta ka ei kuulunud valitute sekka, kellele Jeesus esmalt Jumala riiki kuulutas. Kuid ometi on see sündmus kätte saamas ja endasse haaramas ka neid, kes olid paganad ja orja ehk sulasena tähenduseta, sest teistega, päris inimestega ja vabadega, polnud ta kaugeltki võrdne.
Tänapäevasel õhtumaal, kus kõiki inimesi inimesteks loetakse, on see arusaamatu, kuid toonasel ajal väga selge. Ja ometi palub hooliv väeülem oma sulase eest ega nõua isegi kohtumist nagu raamivates lugudes, „vaid ütle ainut üks sõna“! Ja sellesse sõnasse uskudes läks see sõna teele ja Jeesus tunnistas juuresolijatele seepeale: „Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!“ (Matteuse evangeelium 8:10b)
Selle loo taustal saab erilise tähenduse „rõõmusõnumi jõud“, apostel Paulus nimetab evangeeliumi Jumala väeks, ja seda ta kuulutab, kasutades kreekakeelset sõna dynamis, mis suudab liikuma panna nii kultuure kui rahvaid ja iga inimest, keda see puudutab. Jumal on armastanud kogu loodud maailma (Johannese evangeelium 3:16) ja tahab, et kõik inimesed, olenemata nende päritolust ja kohast, pääseksid (Pauluse esimene kiri Timoteosele 2:4).
Kui toome siia sisse Eestimaa kultuurilise konteksti, näeme, kuidas see on lükanud liikuma maailma ääre – mis see Eesti 1000 aastat tagasi muud oli. Eestile lähemas ajaloos saame näha, kuidas 500 aastat tagasi reformatsiooniloos algallikani jõudmise rõhutamine toob esile just tänases evangeeliumi loos usu tähenduse. Vaid ütle ainult üks sõna, ja see dünaamiline sõna „usk“ saab üheks sambaks kahe õndsuse aluseks oleva kõrval: üksnes pühakiri, üksnes usk, üksnes arm.
Kuid et olla võimeline pühakirja lugema ja mõistma, selleks on vaja keelt, mis sind kõnetaks. Käesoleval eesti raamatu aastal saab siitki leida ja toetuda meie kultuurikihi tummisele, 500aastasele just usku õpetavale trükisõnale.
Paulus kinnitab kirjas Timoteusele: „Tunnistatavalt suur on jumalakartuse saladus: Jumal on avalikuks saanud lihas, õigeks tunnistatud vaimus, nähtav olnud inglitele, kuulutatud paganatele, usutud maailmas, võetud üles kirkusesse“ (1Tm 3:16).
Iga asi omal ajal. Asjad ei järgne üksteisele niisama, vaid ikka asja pärast, pühapäevale on vaja eelnevat laupäeva aega, et aeg saaks täis nii taevas kui ka maa peal ja inimese südames! Kristuse juurde pärale jõudnud inimeste, olgu lõunast, põhjast, idast või läänest tulnute usk ei kuulu sellesse ajalikku ruumi, aga ta mahub ja on äratuntav ning ülendab nii hinge kui virgutab vaimu!
Igaüks meist on tunda saanud, kuis sõna, mis lausutud õigel ajal ja õiges kohas, õigele inimesele, saab luua, aga saab ka lüüa. Jah, meie sõnad on mannetud, kuid jõudu on neiski ja kui soovime midagi kanget lausuda, siis ikka vägisõnu appi võttes. Kuid kas anname ka endale aru, et nii mõtte kui sõnaga saab teha samamoodi valu ja haiget kui tegudega või tegemata jätmisega?
Eesti keeles saab teha ilusa mõtterännaku, kui sõna, mida Jeesus ütleb, läheb välja, sünnib inimesi muutev ja vaid usu läbi taibatav ime. Meid, keda Jumal on liitnud osadusse, hakatakse kutsuma kristlasteks ja ristiinimesteks. Nii saab me elus ilmsiks, kuis ajatu mahub ajalikku, mõõtmatu mõõdetavasse ja Jumala riik mahub äratuntavaks me ellu.
Elus võib juhtuda, et see, kes näib jumalikest asjust nii kaugel olev, justkui võõras, suudab taibata mõnda olemuslikku tahku teisiti kui omad. Kristuse sõna kutsub meid kokku nii vaimselt kui just ka ruumiliselt, need, kes tulevad põhja poolt ja lõunast, idast ning läänest, ja saame kokku. Kristus liidab meid kokku, nii nagu matemaatiliselt pluss- ehk ristimärk.
Kokkutulemine ei ole pelgalt arvuline tehe, vaid vaimne, nagu sümbol, mis suudab hõlmata palju laiemalt ja sügavamalt. Ja sellist, paljut hõlmavat usulugu tänane evangeelium just edastab ja kinnitab, et Jumala arm on päästvana ilmunud kogu loodule!
Aamen.
Arho Tuhkru
Tallinna piiskopliku toomkoguduse õpetaja