Jeesuse kaudu saab tapjast elustaja

Jeesus vastas juutidele: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, Poeg ei saa midagi teha iseenesest, ta teeb vaid seda, mida näeb tegevat Isa, sest mida iganes Isa teeb, seda teeb ka Poeg. Isa armastab ju Poega ning näitab talle kõike, mida ta ise teeb, ning tahab temale näidata suuremaid tegusid, kui need on, nõnda et te seda panete imeks. Sest nõnda nagu Isa äratab üles surnuid ja teeb elavaks, nõnda teeb ka Poeg elavaks, keda tahab.» (Jh 5:19–21)

Me kõik suudame tappa. Mitte ainult sõdade, terrorirünnakute, mõrvade, hättajätmise ja hooletuse kaudu (kui paljud meist teavad end olevat mõne inimese tapnud?), vaid ka eluslooduse tahtliku või tahtmatu hävitamisega. See on tavaline ja kuulub meile tuttava inimelu juurde. Ka loomariigis pole ju teisiti, sealgi on tapmine normaalne.
Kuid inimeseriigi iseärasuseks on tappa lisaks veel sõnaga, mida me välja ütleme või kirja paneme. Võõras ütleb surmavalt halvasti võõrale, tuttav tuttavale, ühe rahvuse esindaja teisele; mees naisele, vend õele, noor vanale, ja vastupidi. Tõsi, sõnaga tapmine on kaudsem viis kui teoga tapmine, kuid tulemuseks on ikkagi surm.
Kui inimeseriigis tapetakse, kes siis elustab? Keegi peab ju elustama! Ka loodusliku valiku pooldajad peavad möönma, et kõige tugevamatel isenditel võib kurb hakata, kui nad pärast nõrgemate hävitamist tõdevad, et nemadki on surelikud. Lootus järeltulevaile põlvedele? Aga kes tagab, et järeltulijad suudavad looduslikus valikus peale jääda? Lootus inimkonna lõpmatusele? Aga piisab ühest kosmilisest katastroofist ja kõik on lõppenud.
Niisiis on tarvis kedagi, kes suudab üleüldise tapmise kõrval ka elustada – nii ütleb tõenäoliselt ka olelusvõitluses karastunud superaju. Siin sekkub inimlikku iseteadvusse Jumal. Mitte et inimene Teda sinna tahaks, ei. Aga inimlik mõtlemisvõime on kord juba selline, et jõuab ükskord Jumala adumiseni. Siis saab inimene aru, et ta pole oma mõtlemisvõime peremees ega maailma looja.
Maailma looja on Jumal. Ja Tema suudab ka elustada. Ta andis elu mullale, muutes inimese elavaks hingeks (1Ms 2:7). Ta andis elu Naatsareti Jeesusele, kes suri 1. sajandil m.a.j. Võidakse öelda, et me pole seda näinud, see on müüt. Kuid ütlejad tuletagu meelde: sina ise, iseteadev inimene, ju vajad elustajat! Julge siis teated Temast vastu võtta!
Julge, ja sa leiad armulise Jumala, kes teeb palju enam, kui sa oskasid «paluda või isegi mõelda» (Ef 3:20). Ka inimene suudab elustada!
Pühakirjas avaneb pilt inimesest, kes on lõpmatult võimsam kui olelusvõitluses karastunud surelik inimene. See on Jeesus. Ta on Jumalaga seotud nagu Poeg Isaga ja seetõttu jumaliku loomusega. Enamgi veel, Ta on oma Isaga üks (Jh 10:30). Ta näeb oma taevast Isa igal hetkel, teeb täpselt seda, mida Tema teeb (Jh 5:19). Ja Tema taevane Isa tahab Talle omakorda kõike näidata, mida Ta ise teeb. Jumal suudab elustada ja Ta tahab, et ka Tema Poeg elustaks (Jh 5:20). Aga kõige selle juures on Jeesus siiski täiuslik inimene nagu meie.
Uue Testamendi evangeeliume lugedes näeme, et Jeesus elustab nii ihulikult kui ka vaimulikult. Ta äratab surnuist Naini noormehe (Lk 7:11–15) ja Laatsaruse (Jh 11). Aga Ta äratab elavat Jumalat kogema palju «elavaid laipu», muutes nad niiviisi surelikest surematuiks.
Kui aga juba üks inimene sellest tapjate liigist suudab elustada, siis miks mitte enam?! Jeesus ütleb oma jüngritele, et Temasse uskuja teeb veelgi suuremaid tegusid kui Tema (Jh 14:12).
Teame, et ka Jeesuse jüngrid ja apostlid suutsid inimesi evangeeliumi abil vaimulikult elustada. Jumal oli Jeesuse läbi andnud nende käsutusse sõna, mis mitte ei tapa, vaid teeb elavaks. Ka meil, kes me oleme Jeesuse jüngrid, on see elustav vägi.Aga pole sugugi banaalne küsida, kas peale vaimuliku elustamise suudab inimene nagu Jeesus elustada ka ihulikult.
Jah, kõige Looja on meid õpetanud täiustama arstiteadust nii, et see suudab inimest elus hoida teoreetiliselt lõputult. Teoreetiliselt pole ju ka võimatu elushoitava inimese organismi talitlusi järjest laiendada. Aga siin tekib kaks olulist küsimust.
Esiteks, mis on sellisest elustamisest kasu? Inimene elab veel aasta, viis, kümme aastat – aga ta jääb surelikuks. Naini noormehe ja Laatsaruse elustamise mõte polnud mitte selles, et neile aastaid lisada, vaid et näidata: inimene suudab surma täiuslikult valitseda ka abivahenditeta. Jeesus kinnitas seda tõde oma surnuist ülestõusmisega.
Ja teine küsimus. Kas ihulikul ja vaimulikul elul üldse on enam mingit vahet pärast Jumala ja inimese sellist seost? Ei, sest elu on saanud Jeesuses Kristuses uue tähenduse. Elu saab olla vaid vaimulik, mittevaimulik elu võrdub surmaga.
Me kõik suudame elustada. Aga ainult Kristuse kaudu. Aamen.

Mart Jaanson,
Nõo koguduse õpetaja