Pimenägemisest ja nägemispimedusest

Ap 9:1–9(10–20)
Hiljuti oli mul võimalus osa saada silmiavavast kogemusest. Tartus Ahhaa keskuses nn nähtamatu näituse külastamine pakkus kummalise elamuse, sest senikogematu «valgustus» osutus võimalikuks alles täielikus pimeduses – olukorras, kus avastasin, et pole mingit mõtet ei prillidel nina peal ega ka silmade punnitamisel. Nagunii oli nähtavus null. Tuli hakkama saada tundmatus keskkonnas üksnes kuulmise, haistmise ja kompamise abil. Üllatuseks oli näiteks nina kui tähtsa orienteerumisvahendi võimaluste avastamine. Sukeldumine pimedate maailma aitas avastada seni väärtusetuna tundunud aistimisvõimed. Justkui oleksin pööningult unustatud koli seast leidnud hinnalise aarde.
Mis on sellel pistmist tänase Sauluse looga? On sul pähe turgatanud küsimus, miks sel kristlaste vaenajal pidi Damaskuse teel just nägemisvõime ära võetama? Miks Jeesus ei võinud muul moel oma kiusajale kohta kätte näidata? Silmanägemise kaotus mõjus eriti valusalt. Küllap tuli Saulus kolm päeva pimedana veetes mõttele, et tema briljantne pühakirjatundmine, sõnaosavus ja innukas Jumala teenimise kirg, mis väljendus kristliku dissidentluse põrmustamispüüus, osutus tühiseks ja naeruväärseks.
Valgus, milles Saulus käis, osutus pimeduseks, tema au häbiks, kuld põrmuks. Südamest vaga usk Jumalasse oli ühtäkki blasfeemia, täielik häving. Sarnast absurdi kogesin kord Põltsamaa kiriku poole kihutades, jõudmaks veel viimasel hetkel koguduse ette astuda. Võtsin autost viimast, riskides juhiloast ilmajäämisega … kuni avastasin õudusega, et olin teega eksinud ning kihutasin meeleheitlikult Põltsamaast eemale.
Ehmatav on, kui äkki võib positiivseim asi osutuda täiesti negatiivseks. Religiooni vallas on lihtne trikk, kus jumaliku kirkuse pimestuse sees ja järel hakkad aimama kuradi saba ja sarvi. «Kui valgus sinu sees on pimedus, kui suur siis on pimedus?» Erinevalt optilisest valgusest on vaimse valguse valik palju rikkalikum ning keerulisem vikerkaarevärvilisest spektriribast. Nii peaks vaimsete õpetuste iseloomustamiseks appi võtma keerulisemad seletussüsteemid.
Näiteks satanism ei ole lihtsalt pimedus, vaid «must valgus». Saaks rääkida koguni «valguse lõhnast», ideoloogilisest lõhnaspektrist jne. See vaimuvald on keeruline, sestap on kirikule ülioluline võime läbi näha ja ära tunda uute võimsate õpetuste varjatud sisu. Seda enam et Jeesuse hoiatust mööda ilmuvad just lõpuaegadel hundid tallenahas, käibele tulevad originaaliga äravahetamiseni sarnased kuratlikud koopiad. Sai Baba, mõni kohalik populaarne nõid – on nad valgus või hoopis pimedus? Ennetamaks Sauluse kogemust peame olema varustatud vaimude äratundmise anniga,  ühega Püha Vaimu andidest.
Kas keegi on taibanud märgata taolise üliharuldase talendiga kristlasi? Kui palju on EELKs kogudusi, kus selline isik olemas? Kas kujutame ette pangakontorit, kus puudub valerahadetektor? Meie kirikus peetakse endastmõistetavaks edasi summida lootuses, et äkki veab ja meid ei tabagi Sauluse šokk. Ometi on kaalul meie hingeõnnistus igaviku kontekstis. Enamgi veel – mida õpetab ja kuhu juhatab kirik lapsi ja noori, kes tulevad ja annavad oma elu kellegi hoolde?
Purjus bussijuht ja piloot võetakse rajalt maha pikaks ajaks või lõplikult. Nüüd ka pedofiilist pastor ja preester. Kuid n-ö vaimse laksu all ja kummalise õpetusvalgusega hingekarjased, rääkimata koguduste lihtliikmetest, saavad toimetada rahumeeli edasi. Ma ei taha külvata paanikat ega õõnestada meie kiriku autoriteeti. Küllap me kõik püüame ja teeme parimat. Annaks Jumal, et oleksime säästetud illusioonide purunemisest, et kõik on olnud hoopis teisipidi.
Tunnistagem, et inimeste tarkus on jõle Jumala jaoks. Ja Jumala tarkus (ristist) jõle inimeste jaoks. Seda ka kirikus ja liiga suure teoloogilise tarkuse puhul. Saulus oli superteoloog, ja mis sellest kasu? Peale üksikute erandite ei saa me osa valgusest laupkokkupõrkes selle allikaga nii nagu Saulus Damaskuse teel. Meieni jõuab see vahendatult, pahatihti moonutatultki. Sestap pädeb kirikus soovitus «usalda, aga kontrolli».
Meie hooleks on leida peeglid, autoriteedid ja õpetajad, kes on kontrollitud ning peegeldavad autentselt originaalset valgust ja kirkust. Reformatsioon ei ole tähtsust minetanud. Vajame hädasti Pauluse-taolisi inimesi, kel on isiklik kogemus nii nägemispimedusest kui ka pimenägemisest – Püha Vaimu juhtimisest. Valgusrägastik, vilkuvad reklaamid, möödavilksatavad ristmikud üha kiirenevas kulgemistempos tähendavad ühtaegu kasvavat vabadust ja stressi. Viimaks jaks raugeb ja leiame end Sauluse kombel rappa läinuna.
Lihtsam on peatuda ja «raisata» aega korraliku vaimse GPSseadme hankimisele. Ega Jumal Püha Vaimu ande niisama enda lõbuks välja mõelnud, vaid ikka meile pruukimiseks. Ehk tähendamissõnutsi: vaja on nii lampi kui õli sellesse. Praegu on poed veel lahti. Otsus ja valik on sinu.

Tiit Kuusemaa,
Puhja koguduse diakon