Kristus on toonud taeva maa peale

1Jh 4:7–12

Johannes kirjutab armastuse sõnumist erilise rõhuga. Kogudus on koht, kus inimeste vahel pole muud kui armastus. See on nagu Pauluse sõna. «Ärgu olgu teil ühtki muud võlga kellegi vastu kui ainult võlg üksteist armastada» (Rm 13:8).
Midagi taolist ei julge visandada ükski ühiskonnateaduslik mudel. Iga maailmaparandaja hakkaks inimeste tunge ja kurjust piirama ikkagi kindlate reeglitega. Kapitalism kuulutab: ärgu olgu piiranguid äris. Kommunism karistab eraomandit. Idealistlikud inimesed, kes nooruse innukuses unistavad paremast maailmast ja täielikust vabadusest, on kindlalt öelnud, mida nad uues maailmas näha ei taha.
Kuid Johannes räägib, et meie vahel on üksainus suhe ja üksainus mõõdupuu – armastus. Johannes ei räägi moraalinormidest, ta ei räägi ka evangeeliumeis eetika teemadel. Ja Johannese jaoks on see võimalik. Tal on oma lähenemisnurk armastusele. Me näeme, et see on mingi vägi hoopis teisest maailmast.
Kust võiksime tunda armastust? On meil mingi eelarvamus selle kohta või oleme sellest lugenud? Eks seda, mis on armastus perekonna sees, tunneme kõik. Ma tahaksin minna siit edasi. Vana Testament on armastuse raamat, räägib Jumala pikast teekonnast oma rahvaga. Vana Testament ei räägi küll mitte väga luuleliste ja tundeliste sõnadega, kuid ikkagi on sisu selge. Jumala süda on kurb inimese langemise pärast. Ja Ta kannab kannatlikkusega oma rahvast.
Jumal räägib, et Ta on kihlanud Iisraeli rahva. Ta armastab Efraimi mägesid ning vaatab kaastundega oma maa laastatud paiku. Ta saadab oma alandliku sulase lunastama oma rahvast. Vana Testamendi armastussõnum järgib elu raamistikke. Armastus elab seal, kus Tema rahvas, iisrael, oma karjadega käib ja põldu harib. See on Vanas Testamendis selge. Jumal on rahvast enne veel armastanud, kui inimesed sellest midagi mõtlesid. Mitte ohvrite suits ei ole Jumala armastust rahva poole käänanud, vaid Jumal on andnud rahvale oma armastuse enne.
Kuid miks kirjutab Johannes armastusest justkui mõistest, millel maa peal mingeid võrdlusi või seletusi pole? Vana Testament on meile korraga liigagi selge, Johannes aga haaramatutes kõrgustes. Johannese kirjeldatav armastus näib olevat taevast maa peale kukkunud. Sel on juba oma kindel kuju, see ei vaja seletusi.
Johannese armastus on oma kindla sisuga sellepärast, et armastus tuleb taevast nagu ka Jumala Poeg Kristus. Kristus, ja armastuski, tuleb nõnda, nagu inimene ei ole osanud kujutleda ega oodata. Ta esindab teist tegelikkust. Kristus on rääkinud taevaseid asju ja toonud taeva maa peale. Nii on ka armastus taevane asi, arusaadav koos Kristusega. Kristuse kõne on taeva ilmutus. Maa peal on Ta võtnud kuju kuulutades, surres, tõustes surnuist ja luues kiriku. Kuid selles kõiges näitab Ta, et on tulnud kõrgelt.
Armastus on miski, mis tuleb ülevalt. Nii nagu Jeesus Kristus on tulnud kõrgustest. Ja armastus on saanud kuju just nimelt selles, see tuleb Jumala Pojas. Armastusel on Kristuse nägu. Armastuse töö on Kristuse töö. Kes armastab, see on Jumalast sündinud. Jumal sünnitab Jee­suses Kristuses inimesi maises ilmas taevasele elule. Kelle Jumal sünnitab, selle sisse paneb Ta armastuse.
Johannes kirjutab kogudustele sõnadega «armsad», «sõbrad», «lapsukesed». Ta näitab koguduse tihedaimat omavahelist kokkukuuluvust. Oleme nagu üks perekond. Vanal ajal oli perekond suur ja kindel. Söödi koos, palvetati koos. Perekonnal oli üks palve ja üks jumalateenistus. Perekonnal oli üks töö.
Antiikajal oli ka kindlaid sõpraderinge. Sageli ühendas neid üks filosoofia, s.t õpetus, sageli ka lihtne eluline õpetus, mis teistele oli veidi võõras, omadele aga omane. Johannes näeb ka kogudust hulgakesena, kes kuulutab taevast tulnud ja lihaks saanud armastust. Armastus on tulnud Jumala juurest. Armastus on lihaks saanud, sest Kristus on elanud inimesena meie keskel. Tema on andnud meile kiriku osaduse, kus armastus on nähtav meiegi kaduvas elus kui tükike taevast.
Johannes ei kirjelda koguduse eluks mingit reeglit ega juriidikat. Õigest ja valest ei kirjutatagi. Kuidas me peame siis elama? Kogudus teab vastust. Me elame Kristuse seatud olukorras, Tema seatud armastuses. See armastus viib meid iseenesest Jumala käskude täitmise juurde. Sest Jumal on oma armastuses andnud meile meie elukorra. Teinud seda veel enne, kui meie selle üle arutlema hakkasime.
Ja kui me elame Kristuses, leiame end taevases elukorras. Me ei saagi muud kui nõustuda taevaga. Patt kisub meid küll allapoole, pattu näeme enese ümbergi. Kuid me oleme näinud ka Kristust ja taevast. Me ei saa seda unustada ja elada selleta.

Vallo Ehasalu,
Elva koguduse õpetaja