Kõik arvamused on õiged. Kas ikka on?

Niisiis, kes enese arvab seisvat, vaadaku, et ta ei langeks! Senini pole teid tabanud muu kui inimlik kiusatus. Aga Jumal on ustav, kes ei luba teid kiusata rohkem, kui te suudate taluda, vaid koos kiusatusega valmistab ka väljapääsu, nii et te suudate taluda.

Pauluse esimene kiri korintlastele 10:12–13

Arvan, et … me elame suurel arvamuste ajastul. Meid julgustatakse ja kutsutakse üles arvamust avaldama. Igaüks arvab midagi. Kõike võib arvata. Kõik arvamused on olulised. Hindame arvamusvabadust. Korraldatakse arvamusfestivale. Pole valesid arvamusi. Kõik arvamused on õiged …

Aga kas ikka on? Arvates enese kindlalt seisvat, võib ühtäkki juhtuda, et tegelikult me ei püsi ammu enam püsti, oleme paljuski kaldunud üsna ekslikele radadele või oleme koguni langenud. Meil on oma arvamus, arvamise õigus ja arvamusvabadus, aga see kõik võib meid olla viinud üsna kaugele tegelikkusest ja Tõest. Isegi kui me arvame oma arvamuse täiuslikuks, siis ometigi on see poolik. Poolikult me tunnetame ja poolikult me arvame. Selliseid eksiteele sattumise hoiatavaid näiteid toob meile hulgaliselt ka pühakiri:

Sest kui keegi arvab enese midagi olevat, olemata aga midagi, see petab iseennast. (Pauluse kiri galaatlastele 6:3); 

Kui keegi arvab end Jumalat teenivat, oma keelt aga ei ohjelda, siis ta petab oma südant. Selline jumalateenistus on tühine. (Jaakobuse kiri 1:26)

Ma tean su tegusid, et sul on nimi, et sa elad. Ometi oled sa surnud. (Johannese ilmutus 3:1);

Kui inimene arvab, et ta on jõudnud pärale, siis ta alles alustab, ja kui ta arvab, et ta on lõpetanud, siis ta on teadmatuses. (Jeesus Siirak 18:7). … …

Kaheldamatult on väga oluline, et me elame vabas maailmas, vabas ühiskonnas, kus võime oma arvamust avaldada ja oma peaga mõelda. Et meile ei öelda seepeale enam, et „ärge teie, seltsimees, mõelge ega arvake, sest küll partei, keegi targem või suur juht arvab ja mõtleb teie eest“.

Aga teine äärmus on justnimelt ehk see inimlik kiusatus kogu aeg arvata, kõige kohta arvamust avaldada ja viimaks arvata see arvamus väga suureks ja oluliseks ning valjuhäälseks. Vahel on arvamuse avaldamise eel võib-olla tõesti õige mõelda vanarahva tarkusele, mis ütleb, et vaikimine on kuld.

Muidugi on see arvamuste ja arvamistega seotud kiusatus vaid üks väikene osa paljudest kiusatustest, millega inimestena siin elus kiusatud saame. Kes neid kiusatusi jõuaks kokku lugeda? Meie kiriku lauluraamatu laulusalmgi ütleb, et „… kiusatusi palju on mu eluteel …“ (KLPR 272).

Kiusatuseks võib olla ja saada mis iganes. Kiusatuseks võib saada võim, raha, kuulsus, karjäär jpms. Aga kiusatuseks võib osutuda ka usk (kui me seeläbi hakkame end teistest paremaks pidama ning ennast taevasse ja teisi põrgusse määrama); lootus (kui me kadedusest, rivaliteeditundest vms põhjusel loodame ning soovime, et kellelgi läheks halvasti); armastuski (kui me kõiki oma tegusid, mis võivad teinekord osutuda ka kurjaks ja vaenulikuks, põhistame armastusega, mis muidugi viimselt ei ole ega saagi olla tegelikult armastus; ei saa olla see armastus, millest meile räägib pühakiri).

Kõige puhul võivad nendega seotud ihad ja soovid olla lõputud, kuid nende täitumine on piiratud. See võib tekitada kiusatust hakata püüdlema nende soovide täitmise poole vahendeid valimata.

Kristus on oma õpilastele, meile kõigile – ristiinimestele – õpetanud kõikide palvete palves muuhulgas: … ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast … Siin me jõuamegi millegi väga oluliseni, mida tuletab meile meelde ka tänase pühapäeva teema – palve ja usk.

Juudi kirjanik Isaac Bashevis Singer on öelnud: Ma palvetan alati, kui olen hädas. Ja et ma olen kogu aeg hädas, siis palvetan ma peaaegu vahetpidamata. Nii on ka meiega – et meid saadavad peaaegu kogu aeg inimlikud kiusatused, siis palvetagem vahetpidamata. Kiusajal on meie kiusamiseks igasuguseid kavalaid plaane ja nippe. Ka meile väga meeldivaid ja meid meelitavaid nippe. Kindlasti ka kogemusi meid palvest eemale meelitamiseks. Tal on inimestega töötades olnud läbi inimkonna ajaloo palju aega neid välja mõelda. Ometigi on ka kiusaja ise kohtu all. Üks Sõna rõhub teda.

See tõug ei lähe välja millegi muu kui palvega, ütleb Kristus (Markuse evangeelium 9:29). Vahel lisatakse sellele veel juurde … muu kui palve ja paastumisega (Matteuse evangeelium 17:21). Nii on paastumine ja paastuaegki meile antud hetk võtta aega järelemõtlemiseks. Mõelda sellele, kuidas me saame elada ja tegutseda nõnda, et kisatused ei võidaks meid, vaid meie võidaksime kiusatused. See on Jumala sõna ja palve, mis aitab ja millele me saame siin elus toetuda ja loota.

Eespool mainitud kiriku lauluraamatu laulusalm, kus viidatud „paljudele kiusatustele meie eluteel“, algab ju tegelikult sõnadega Jeesus, minu kalju … Jõudu mulle lisa, vastu seisma visa on siis minu meel. Sinuga siis võidan ma patu suured kavalused ja ta meelitused. Kristus on alus ja meie kalju. Temale toetugem. Temasse uskugem. Tema poole palvetagem.

Andres Tšumakov

Paide koguduse õpetaja