Et jätkuks julgust Tema sõna jagada

Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel: Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega. Sest tuleb aeg, mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole. Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!
2Tm 4:1–5

Paarikümne aasta tagusest ajast on paljudele tuttavad lasteraamatu read: Kui isa ütleb, poiss, tule siia, ma tahan sinuga rääkida, siis on asi tõsine. Sest muidu ta ei ütleks, et tule siia, vaid hakkaks kohe rääkima. Nii on ka tänasel kirjasõnal äärmiselt võimas sissejuhatus ja seega on Jumalal apostli kaudu meile öelda midagi väga olulist.
Apostel vannutab meid Kõigekõrgema ees üles astuma, mitte jätma meile antud võimalust kasutamata. Ta näitab ühtlasi, milline vägi on Jumalal ja Tema sõnal, mida oleme saadetud kohale toimetama. Me pole seda ametit konkursiga võitnud ega ole meiega sõlmitud tähtajalist lepingut. Meil pole midagi vaielda ega tingida. Küll aga tuleb meil tehtu üle viimses kohtus aru anda. Sama kindlalt saame arvestada Jeesuse misjonikäsu juurde kuuluva tõotusega, et maailma ajastu otsani saadab meid selles töös Tema õnnistus.
Sõna kuulutamise aja, mõju ja sobivuse üle pole õigust otsustada ei kuulajal ega kuulutajal. Jeesuse räägitud külvajaloost näeme, et külvati ka sinna, kus mingisugust lootust polnud saaki saada, mõnel puhul polnud isegi idanemist loota. Ükski põllumees ei külvaks oma kallist seemet tee äärde või kalju peale, pigem saaks sellest külvamise asemel veel pätsi leiba teha. Samuti võib sageli ka sõnakülv harvaks või koguni tegemata jääda, kui kuulutaja otsustab, et aeg ja kontekst pole parajad. Kas tundub mulle, et kirikus on liiga vähe inimesi, või lebab haigevoodis, kuhu mind külla kutsuti, paadunud pätt, keda minu arusaamise järgi ei saa vist ka Jumal enam päästa.
Lisaks sellele on tohutu vägi sees Jumala sõnas endas. See on seeme, mis on Tema oma nagu südame põlludki, kuhu seeme peab langema. Sulane ei otsusta seemnekasutuse ega põldude planeerimise üle, vaid külvab isanda käsul. Jumal annab seemnele idanemisväe ja saagile valmimistingimused, samuti nagu Ta annab kuulutajale usu töö tulemus Issanda kätte usaldada. Seeme ei lõpe otsa ja külvaja ei pea muretsema, kas seda ikka igas olukorras on mõtet «raisata». Oma leivapätsi ei tohi aga kuulutaja talle külvamiseks usaldatud seemnega koonerdades ise kõrvale panna, vaid see on talle igal hommikul pauna kaasa antud. Nõrga usu tõttu jääb mul paun mõnel päeval avamata ja olen puuduses, kuigi sinna on varutud piisavalt ka teistele jagamiseks.
Aeg, mille eest apostel edasi hoiatab, mil tervet õpetust ei sallita ja pöördutakse müütide poole, on ilmselt alati tundunud kaasajana, kuid meie päevil on see tõepoolest käes. Üheltpoolt näeme, et lääne ühiskond on täiesti ilmlikustunud, avalik sektor ilusasti usust puhtaks roogitud. Ühiskondlik mentaliteet rahuldub elu puudutavates küsimustes täielikult seletustega, mis ei sisalda Jumalat. Teisalt ei jää kellelgi märkamata müstikaihalus kirjanduses või filmimaailmas. Vähemalt laste lugemisoskuse üle ei saa enam kurta, sest 600–800-leheküljelistest raamatutest koosnevaid mitmeosalisi sarju Potteri või Videviku saagast lausa neelatakse juba algklassides.
Millist mõju see usulise maailmapildi kujundamisele avaldab, seda pole aga nii lihtne väita. Inimesed on religioossed olendid ja vajavad usku, kuid seda soovitakse järjest rohkem harrastada ilma kogudusliku kuulumiseta ja seega ka ilma vastavate kohustusteta. Kirikus inimeste lugemine või koguduseliikmete arvestamine ei anna enam ammu pilti uskujate hulga kohta. Samal ajal, kui võime palju usku leida väljaspool kirikut, näeme ka kiriku liikmeskonna sees hulgaliselt neid, kes ei soovi Kristusest kuulda just palju peale jõululapseks olemise.
Tervet õpetust on raske kuulutada, muidu ei peaks apostel Timoteost taas nii vägeva vannutamisega julgustama. Oli see noor vend ju üsna kogenuks saanud ja ilmselt paljude vastsündinud koguduste seas oodatud ja autoriteetne külvimees. Miks küll on kirikut külastaval laulukooril lihtsam laulda «Ave Mariat» kui Kristuse armust ja pattude andeksandmisest? Kõnedes on meil kergem ülistada looduse ilu ja korrapära, raskem aga uskuda Jumala uueksloovat väge meie elus. Taas meenub Jüri Bärgi ütlus, et kui inimene saepuru täis toppida, siis ei sure ta mitte seepärast, et saepuru oleks mürgine, vaid seepärast, et leib ei mahu sisse.
Muutku Jumal meie olukord sobivaks ja aeg parajaks, andku meile julgust esile astuda ja Tema sõna jagada. Aamen.

Tanel Ots,
Jüri koguduse õpetaja