Kanda evangeeliumi ilu ja valu

Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud. Kui te seda teate, siis olete õndsad, kui nõnda ka teete. Ma ei ütle seda teie kõikide kohta. Mina tean, keda ma olen valinud. Kuid Kiri peab minema täide: «See, kes minu leiba sööb, on pöördunud minu vastu.» Ma ütlen teile seda juba praegu, enne kui see sünnib, et kui see sünnib, te usuksite, et mina olen see. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes on minu saatnud.
(Jh 13:16–20)

Mis juhtub inimesega, kui temast saab kristlane? Küllap võib sellele küsimusele vastata mitut moodi. Kogu Uus Testament püüabki kirjeldada neid muutusi, mis leiavad aset neis, kes hakkavad Jeesusesse uskuma ja Tema järel käima. Tõelise kristlaseks olemise juurde kuulub igatahes see, et inimese suu kuulutab Jumala tegusid. Ta ei tee seda pelgalt käsu korras, vaid seepärast, et ei saa teisiti. Ei suuda võita kiusatust rääkida isegi siis, kui Issand ise peaks teda keelama. «…aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad jutustasid. Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid: «Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!» (Mk 7:36–37) Apostlid kostsid neid ähvardavale Suurkohtule: «Meil on ju võimatu jätta rääkimata seda, mida me oleme näinud ja kuulnud» (Ap 4:20).
Pühapäeva, 25. oktoobri teemaks on kirikukalendris «Jeesuse saadikud». Võiksime öelda ka «Jumala saadikud». Pattulangenud ja Loojast võõrandunud inimese jaoks on siin kahtlemata tegemist millegi imelise, erakordsega. Too Jumal, kellele olime kord vabatahtlikult selja keeranud, asub nüüd oma Vaimuga meie sisse elama ning muudab meid jumalariigi saadikuteks. Ta kutsub iga kristlast olema oma suuks, käteks ja jalgadeks evangeeliumi viimisel kogu maailma.
Kuid Jumala saadiku ülesandel on teinegi külg. Jeesus ütles: «Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, ei ole teener suurem kui ta isand ega saadik suurem kui see, kes tema on saatnud.» Kristuse jüngrid teadsid, et nende õpetaja kuulutus valmistas kuulajaile nii ilu kui ka valu. Nii mõneski tekitas Jeesuse suu tõsist vastuseisu, hirmu, põlgust, viha, kättemaksuhimu. Kõnealuse pühapäeva teised kirjakohad jutustavad samast probleemist. Iisraeli kuninga Jerobeami saadik preester Amasja püüab prohvet Aamost vaikima sundida. Prohvet ei mõista ju oma valitsejale öelda midagi hääd, kuulutab rahvale üksnes kadu.
Apostel Paulus on jälle nõutu galaatlaste pärast, kes võtsid ta kord vastu «nagu Jumala ingli, nagu Kristuse Jeesuse», ent keerasid siis talle selja. «Kas ma olen saanud teie vaenlaseks, rääkides teile tõtt?» küsib apostel. Jah, eks meilgi tule tänapäeval kogeda samasugust nõutust. Sõnum Jeesusest Kristusest on jätkuvalt «juutidele ärrituseks ja paganaile narruseks» (1Kr 1:23), kui kasutada pühakirja keelt. Ühe jaoks ei ühti see teadusliku maailmapildiga, teisele tundub muude religioonide taustal liiga kitsarinnaline, kolmandale ei paku lihtsalt pinget.
Mida siis teha? Kas jätta evangeeliumist üht-teist välja, otsida «nüüdisaegsemaid» ütlemisviise või loobuda üldse? Jeesus tuletab meile meelde, et Jumalast tunnistamine pole üksnes meie seesmise vaimustuse ja inimliku entusiasmi asi. See on ka ike, mille teener oma isanda eeskujul alandlikult enda peale võtab. Võtab isegi siis, kui see peaks talle kaasa tooma ligimese põlgust ja tagakiusu, kannatusi. Väljaspool seisjatel on taolist meelekindlust keeruline mõista. Nad pakuvad meile omapoolseid kiireid lahendusi.
Amasja soovitab Aamosel lihtsalt ära minna ja kõnelda mujal. Ta suhtub prohvetisse nagu maine kuningas, kes liigutab alamaid siia-sinna. Aamos, Jumala saadik, ei sõltu aga inimeste tahtest, iseendagi tahtest mitte. Ta kostab: «Mina ei ole prohvet ega prohvetijünger, vaid olen karjane ja metsviigipuude vääristaja. Aga Issand võttis mind karja järelt ja ütles mulle: Mine, ennusta mu rahvale Iisraelile!» Nõnda pole meiegi enam iseenda peremehed. Oleme Jeesuse Kristuse kaudu saanud Jumalalt uue elu ning on enesestmõistetav, et anname end nüüdsest täiesti Tema käsutusse. 
«Kes võtab vastu selle, kelle mina saadan, see võtab vastu minu, aga kes võtab vastu minu, see võtab vastu tema, kes minu on saatnud,» ütles Jeesus. Vastuseisu ja kannatuste kõrval särab Jumala saadikutele nende valgus, kes pöörduvad ning lasevad end päästa. Uku Masing kirjutas Jaan Kiivitile: «Sina tead nende nägudelt, mida nad tunnevad. Oh, mu poeg, täna siis Jumalat, et oled võinud teha hääd. Sest tõesti Sina tegid imet. Ma tean, et oled oimetu õndsusest. Aga ära unusta, ära iial unusta, et Sina ei ole midagi teinud. Sina olid Jumal. Täna Teda, et Ta lubas Sulle oma väe.» Aamen.

Marek Roots,
Keila koguduse õpetaja