Aeg uueneda

Teil tuleb jätta oma endise eluviisi poolest vana loomus, kes laostub petlike himude käes, ning saada uueks oma mõttelaadilt ja riietuda uue inimesega, kes on loodud Jumala poolt elama tõe õiguses ja vagaduses. Seepärast jätke vale ja rääkige tõtt oma ligimesega, sest me oleme üksteise liikmed. Kui vihastute, siis ärge tehke pattu! Ärgu päike loojugu teie vihastumise üle! Ärge andke ka maad kuradile! Kes seni varastas, ärgu varastagu enam, selle asemel tehku tööd oma kätega, teenides ausalt elatist, et tal oleks jagada sellele, kellel on puudus. Ühtegi nurjatud sõna ärgu tulgu teie suust, vaid rääkige ainult seda, mis on hea teiste ülesehitamiseks, et kuuljad saaksid armu. Ja ärge kurvastage Jumala Püha Vaimu, kes on kinnitanud teid oma pitseriga lunastuspäevani! Kõik kibedus ja raev ja viha ja kisa ja teotamine jäägu teist kaugele eemale koos kogu kurjusega. Olge üksteise vastu lahked, halastajad, andestage üksteisele, nii nagu ka Jumal on teile andestanud Kristuses.
Ef 4:22-32

Aeg, mil elame, on kiire ja täis muutusi. See tekitab inimestes stressi. Kui uuringuid uskuda, siis üle 80% elanikest kannatab vähem või rohkem stressi all. Aega hingata ei ole eriti sageli. Võimalust aega maha võtta ei ole. Kahju küll, aga oleme tõesti teinud ajast endale vaenlase. Selleks, et puhata, peab aja maha võtma.
Nagu väärtustatav aeg oleks ainult see, mil teeme tööd. Hingetõmbepaus ei kuulu aja sisse. Kiirus, kiirus, ei muud! Ometi on hingetõmbepaus vajalik. Sina pead hingamispäeva pühitsema! See pole ilmaasjata käsuna antud. Peab olema võimalus oma elu üle järele mõelda, tegelda oma pere, lähedastega, oma suhetega. Ka see nõuab veidi pingutust, sest vahest on suhted sassis. Neid on vaevalisem harutada kui pead liiva alla peita.
On ju võimalus tööle põgeneda. Töö on hea põhjendus, millele ei saa vastu vaielda. Eks see ole ka mõistetav – lapsed tahavad koolitamist, kõik see maksab. Ei piisa ainult söögist laual. Muidugi kannatavad siin peresuhted, lapse ja vanemate suhted. Tekivad probleemid koolis, vanematel pole aega huvituda laste tegemistest. Siis juhtubki, et lapsed kasvavad omapead. Nad ei tunne vanemate kindlat tuge enda taga ja hakkavad seda otsima mujalt.
Pingutatakse selle nimel, et mitte jalgu jääda kiirele elule, aga sellega jäävad unarusse inimsuhted. Tuleb ajaga kaasas käia. Üks elutark naine tavatses ringirahmeldajatele öelda: «Kui kiire on, lase kiire mööda. Pärast on jälle aega küllalt!» Ta jõudis väga palju ära teha ja suutis paljud ennast armastama panna.
Apostel Paulus ütleb kirjas roomlastele: «Ja ärge muganduge praeguse ajaga, vaid muutuge meele uuendamise teel, et te katsuksite läbi, mis on Jumala tahtmine, mis on hea ja meelepärane ja täiuslik» (Rm 12:2). Aeg-ajalt on tarvis maha istuda ja mõelda, kas oluline ongi see, mida iseloomustavad sõnad: «Kohutavalt kiire on ja raha läheb jube palju, aga midagi pole teha: Taimaal tuli ära käia, uus auto ja mootorroller tuli osta ja naine tahab ka kõike saada.» Ja mis saab edasi? Mis on hea ja meelepärane ja täiuslik? Kas meil veel tuure koguv aeg teebki inimese uueks?
Kui inimestevahelised lähisuhted hakkavad lõdvenema, siis ongi kuri platsis. Ärge andke maad kuradile! Johannes Crysostomus on öelnud: «Tõesti, nii kaua kui me oleme lähedaselt seotud, ta (kurat) ei saa oma tahet avaldada; aga kui ta suhted suudab lõdvemaks muuta, siis tuleb ta valinguna.»
Oma kirjades räägib apostel Paulus palju vanast ja uuest inimesest. Ristimises võetakse vastu uuestisünni pesemine. Vana Aadama surmamine ja uue inimese ülestõusmine, vettekastmine ja veest väljatõmbamine – see on ristimise sakramendi tähendus. Martin Luther on kirjutanud «Suures katekismuses»: «Nõnda pole kristlik elu midagi muud kui igapäevane ristimine, mis on alustatud ning siis alati jätkub. Tuleb ju lakkamatult välja pühkida seda, mis pärineb vanast Aadamast, ja esile tuua seda, mis kuulub uuele inimesele.
Kes on siis see vana inimene? See on meile kaasa sündinud Aadamast: vihane, vaenulik, rüve, ihne, laisk, kõrk, muidugi ka uskmatu ning tulvil kõiksugu pahesid. Temas pole loomu poolest midagi head. Kui me aga jõuame Kristuse riiki, siis peab kõik taoline meis iga päev aina kahanema. Ja mida kaugemale me siin jõuame, seda leebemaks ning malbemaks me peame saama, seda rohkem selja pöörama uskmatusele, vihale, ihnusele, kadedusele ja kõrkusele.»
Kõik see, mida apostel Paulus kirjutab: pange maha vale, rääkige tõtt ligimesega, ärge vihastage, ärge varastage, vaid tehke tööd ja head, olge sõnadega ülesehitavad, mitte lammutavad, kuuluvad uue, Kristuses sündinud inimese juurde. Olge Kristuse sarnased. Jeesus kutsub meid olema täiuslikud: «Teie olge siis täiuslikud, nõnda nagu teie taevane Isa on täiuslik!» (Mt 5:48). See on jätkuv püüe, kasvamise ja arenemise protsess, mis iseloomustab kristlase elu.
Selleks aitab meid osadus üksteisega, ka koguduses sõna ja sakramendi ümber koosolemine. See seob meid üksteisega ja annab meile jõudu vastu seista kõigele, mis meid valitud teelt kõrvale tahab kiskuda, ning annab meile rõõmu uuenemisest. Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt (2Kr 4:16).
Kas suudame alati püsida sellel teel? Vaevalt. Mitte siis, kui loodame vaid iseendale. Vajame alati Jumala armu. Vajame ka Kristuse andeksandvat meelt üksteise suhtes.
Aamen.
Argo Olesk,
Emmaste koguduse õpetaja